1.1 Inflatsiooni ja deflatsiooni mõjust majanduskasvule
1.1.1. Inflatsiooni mõjudest
Ühe esmase inflatsiooni allikana on majandusteadlased näinud kogunõudluse kasvu, mis koosneb tarbimisest, investeeringutest ja valitsuse kulutustest. Kogunõudluse kasvust tingitud hinnatõusu nimetatakse nõudlusepoolseks inflatsiooniks. Teooriat nõudluse kasvu rollist inflatsioonis rõhutasid esimesena John Maynard Keynes ja tema järgijad. Teooria põhiidee seisneb selles, et mida rohkem ületab kogunõudlus kogupakkumist, seda kiirem on üldise hinnataseme tõus. (Totonchi 2011, 459-460 )
Hinnatõus toob kaasa selle, et töötajad püüavad korrigeerida oma nominaalseid palku kõrgemaks, et säilitada või kasvatada oma reaalpalka. Palkade tõus suurendab omakorda tööjõu kulusid ja kuna see moodustab suure osa ettevõtte kogukuludest, siis kasvavad palgad ja töötasud survestama ettevõtteid kandma osa kasvanud kuludest üle hindadesse ning tekib uus hinnatõus (Totonchi 2011, 460).
Üheks tuntuimaks inflatsiooni kirjeldamise teoreetiliseks mudeliks on ootustega täiendatud Phillipsi kõver. Seejuures lähtutakse eeldusest, et lisaks produktiivsusega korrigeeritud kulude kasvule ja kogunõudluse muutustele mõjutavad inflatsiooni ka tarbijate ootused hinnatõusu suhtes, mis on omakorda mõjutatud ja sõltuvad varasemast hinnatõusust (Mehra 1993, 35).
Eelnevast võib järeldada, et kujunevad hinnad on suure tähtsusega, sest nende mõju majandusele on suur. Eriti tähtis on stabiilsete hindade säilitamine pikal perioodil, sest see on majanduskasvu ja täiendavate töökohtade loomise üheks eeltingimuseks. Hinnastabiilsuse tähtsusest saab veenduda järgmises alapeatükis, milles näitena esitatakse esmajoone Euroopa Keskpanga (EKP) käsitlusi.
1.1.2. Hinnastabiilsuse tähtsus
EKP eesmärk on tagada hinnastabiilsus. EKP nõukogu 1998. aasta kvantitatiivse määratluse kohaselt sõnastati hinnastabiilsust, kui euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) aastakasvu alla 2%.
Määratluse kohaselt peaks ÜTHI kasv jääma alla 2%, mis tähendab, et nii üle 2% suurune inflatsioon kui ka deflatsioon ei ole hinnastabiilsuse eesmärgiga kooskõlas. EKP eesmärk säilitada inflatsioonimäär alla 2% tasemel, kuid selle lähedal, tähendab seda, et tagatud on piisav kõikumisvahemik deflatsiooni riski vältimiseks.
Hinnastabiilsuse tagamine on mitmetel põhjustel vajalik. Hinnastabiilsus lihtsustab suhteliste hindade muutuste kindlaksmääramist, kuna sellised muutused ei kajastu üldise hinnataseme kõikumises. Stabiilsete hindade korral saavad tarbijad ja ettevõtted teha teadlikumaid tarbimis- ja investeerimisotsuseid, sest ei teki ohtu, et nad võiksid tõlgendada üldise hinnataseme muutust ekslikult suhteliste hindade muutusena. (Gerdesmeier 2007, 29)
Ettevõtete puhul võivad eksliku inflatsioonimääraga seotud ebakindluse tõttu kaasneda valed personaliotsuseid. Kõrge inflatsiooniga majanduses võib ettevõte hinnata oma toodete turuhinna tõusu vääralt suhtelise hinnataseme langusena, sest ei olda teadlikud, et inflatsioonimäär on hiljuti langenud. Sellest tulenevalt võib ettevõte langetada otsuse töötajaid koondada ja vähem investeerida, et vähendada tootmisvõimsust, sest vastasel juhul võib firma oma toodangu suhteliste hindade arvatavat langust silmas pidades saada kahjumit. Selline otsus võib aga osutuda vääraks, sest töötajate nominaalpalgad võivad madalama inflatsiooni tulemusel tõusta vähem, kui ettevõte eeldas. Tagajärjeks on ressursside raiskamine, sest ettevõte oleks hindade ebastabiilse arengu tõttu osa töötajaist koondanud. Võib väita, et hinnastabiilsus aitab vältida ressursside väärjaotamist. (Ibid)
Hinnastabiilsus soodustab ka investeeringuid, vähendades riskipreemiat. Kui võlausaldajad on kindlad, et hinnad püsivad ka tulevikus stabiilsena, ei nõua nad nominaalsete varade pikemaajalise hoiustamisega seotud inflatsiooniriski kompenseerimiseks lisakasumit ehk inflatsiooniriski preemiat. Tulemuseks on madalamad nominaalintressimäärad, mis aitab töökohtade loomist ja üldist majanduslikku heaolu edendada. (Gerdesmeier 2007, 30)
Inflatsioon või deflatsioon võivad maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide poolt tekitatud majandusliku käitumiste moonutusi sageli süvendada, sest eelarvesüsteemid ei võimalda tavaliselt maksumäärade ja sotsiaalkindlustusmaksete indekseerimist vastavalt inflatsioonimäärale. Näiteks võib tuua olukorra, kus kõrgema inflatsiooni kompenseerimiseks mõeldud palgatõusu tulemusel peavad töötajad maksma suuremat tulumaksu. Siinjuures võib järeldada, et hinnastabiilsus vähendab inflatsiooni või deflatsiooni moonutavat mõju maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemidele. (Ibid)
Inflatsiooni võib tõlgendada ka kui varjatud kulu sularaha hoidmise eest. Hinnataseme
tõusuga langeb sularaha või hoiuste, millelt ei maksta turuintressimäära, reaalne väärtus. Järelikult peavad inimesed enda käes hoidma vähem sularaha, sest muidu vähendab inflatsioon nende säästude väärtust.
EKP püüab ära hoida deflatsiooniriski, sest pikk deflatsiooni periood võib mõjuda majanduskasvule pärssivalt. Kõikuva majanduskasvu ajal piirab deflatsioon keskpanga rahapoliitika elluviimis võimalusi, kuna nominaalseid intressimäärasid ei saa langetada nullist madalamale. Langetades nominaalsed intressimäärad nullist madalamale, ei sooviks keegi raha välja laenata või hoiustada negatiivse intressimääraga. Seega võib järeldada, et deflatsiooni tingimustes piirab nominaalsete intressimäärade alampiiri olemasolu keskpanga tegevust deflatsiooni survele vastu seista. (EKP kuubülletään 2008, 60)
Eespool esitatud väited kinnitavad, et hindade stabiilsusel on suur tähtsus. Hinnastabiilsus aitab oluliselt kaasa laiemate majanduslike eesmärkide saavutamisele. Uurimistöö eesmärgiks on aga siinjuures näidata, kas vastab tõele, et mõõdukas 2 %-line inflatsioon aitab kaasa majanduskasvule või peaks inflatsioon kõrgem või hoopis olematu olema.
1.1.3. Deflatsioonist ja selle mõjudest
Deflatsiooni on püüdnud mitmed autorid kirjeldada. Üks nendest autoritest on Joseph T. Salerno. Austria koolkonna arusaam deflatsioonist on kujunenud Salerno poolt pakutud neljast määratlusest. Esimene määratlus on majanduskasvu deflatsioon (growth deflation), mis tuleneb tõhususe kasvust. Eeldades, et valuuta pakkumine ja nõudlus püsib muutumatuna, alandab toodete koguse kasv hindasid. Teine deflatsiooni tüüp on sularaha hoone deflatsioon (cash-building deflation), mille tekkimise põhjuseks on raha nõudluse kasv. Raha nõudluse kasv tähendab ostujõu kasvu, mis omakorda alandab hindasid. Pankade krediit deflatsiooni (bank credit deflation) tekkimiseks peab esialgu olema pankade krediit inflatsioon. Pangad püüavad buumi ajal tekkinud inflatsiooni korrigeerida ja kontrollida pankade krediit deflatsiooniga, et majandus hakkaks taas elavnema. Viimane on konfiskeeriv deflatsioon (confiscatory deflation), mis on ainus selline deflatsioon, mis on üheselt halb turuosaliste jaoks. Sellisele deflatsioonile ei pöörata tavaliselt tähelepanu. Konfiskeeriv deflatsioon on sunnitud deflatsioon, mis tekib poliitiliste jõudude tegevuse tulemusena.
Joseph T. Salerno (2003) on arvamusel, et deflatsioon võib majanduskasvule hästi mõjuda. Ta väidab, et deflatsiooniperioodil on toimunud majanduskasvu.
Keynesistid on hoopiski vastupidisel arvamusel, et THI alanemine on seotud majanduse langusega. Selle arvamuse jagavad Samuelson (1998), Krugman (1998) ja DeLong (1999). Samuelson kirjeldab deflatsiooni hindade langusena ehk negatiivse inflatsioonina. Näited pikaperioodi deflatsioonist saab tuua 20. sajandi majanduskriisidest 1930ndatel ja 1890ndatel. Krugmani klassikaline seletus likviidsus lõksu kohta on monetaarpoliitika jõuetus, mis tuleneb nominaalsete intressimäärade nullilähedasest tasemest.
Delong (1999, 240) kirjutab oma artiklis “Kas me peaksime kartma deflatsiooni?“ põhjustest, miks ja kas tuleb karta deflatsiooni. Ta järeldab, et deflatsiooni tuleks karta rohkem kui inflatsiooni ja see on ka põhjus, miks tuleks hinnataset üle nulli hoida. Võrdsete tasemete juures on deflatsioonil suurem pärssiv mõju majandusele kui inflatsioonil. Isegi oodatud deflatsiooni puhul tekivad kõrged reaalintressid, kui hinnad langevad kiiresti ning toimuvad suured ülekanded rikkuse võlgnikelt võlausaldajate. Seevastu oodatud inflatsiooni ei põhjusta suurt reaalintressimäära langemist ning ei tekita suuri rikkuse ülekandeid. Deflatsiooni tagajärjel kerkinud kõrged reaalintressid langetavad nõudlust, investeeringute mahtu ja tõstavad töötute arvu. Deflatsiooni tõttu toimuvad rikkuse ülekandumised vähendavad krediidi ja finantsvahenduse toimimist. Häired rahasüsteemis avaldab täiendavat survet investeeringutele, nõudlusele ja töötusele.
Bureau of Labor Statistics (2004) avaldatud hinnangud näitavad, THI oli negatiivne 11 aastat järjest 19. sajandi lõpus, sealhulgas ka aastad 1879 ja 1895. NBER (The National Bureau of Economic Research) kronoloogia näitas, et majandus oli kasvamas üheksal kuul 1879. aastal ja üheteistkümnel kuul 1895. aastal vaatamata negatiivsele THI-le. Federal Reserve Bank of Minneapolis andmed näitavad, et THI oli negatiivne 13 aastat, sealhulgas 1922, 1928, 1939, 1955. NBER kronoloogia näitas ka sellel juhul, et majandus oli kõik kaksteist kuud nendel aastatel kasvamas. (Kaza 2006)
Eelnevad näited olid deflatsiooni positiivsest mõjust majanduskasvule, kuid Keynesistid ei olnud sellega nõus. Nad väitsid, et tuleb eristada head ja halba deflatsiooni. Hea deflatsioon tekib siis, kui hinnad ja intressimäärad langevad, mille tõttu tarbijatel tekib suurem ostujõud ning parema tehnoloogia kasutuselevõtmine võimaldab suuremat tootlikkust. Halb deflatsioon tekib, kui hinnad ja intressimäärad langevad kuni tarbijatel on väiksem ostujõud ning toodang ja tootlikkus langevad keskpanga poliitika tulemusena. (Ibid)
1.1.4. Inflatsiooni ja majandusaktiivsuse vaheline kompromiss
Pärast Teist maailmasõda olid majandusteadlased kui ka poliitikud veendunud, et kõrge inflatsioon kahjustab makromajanduslikku suutlikkust (Atkeson ja Kehoe, 2004; Benhabib ja Spiegel, 2009). Peale seda teostati suur hulk uuringuid inflatsiooni ja majanduskasvu seose kohta, kuid praktiliselt on jõutud samasse punkti, kus oldi viiekümne aasta eest, mil formuleeriti Phillipsi kõver. A.W. Phillipsi uurimus käsitles tööpuuduse ja inflatsiooni vahelist seost. (Romer 2002, 123). Paljud tõlgendasid Phillipsi uurimuse järeldust, et tööpuuduse ja inflatsiooni vahel on negatiivne seos, kui poliitikutele antud võimalust valida inflatsiooni ja tööpuuduse erikombinatsioonide vahel (Phillips 1958, 283-299). Arvati, et ühiskonnal tuleb leida kompromiss püsivalt kõrgema inflatsioonimäära ja majandusliku arengu vahel.
1960. aastatel avaldati uurimus, mis oli eeskujuks võtnud Phillipsi kõvera ning mis näitas veel ühte kõrgemast inflatsioonist tuleneva kasu lõikamise võimalust. See võimalus seisnes asjaolus, et kõrgem inflatsioonimäär, mis suurendab raha hoiustamise kulusid võib anda majandusagentidele põhjuse mitte säästa ühte osa oma varast, vaid selle asemel paigutada füüsilisse kapitali. See omakorda soodustab kapitali akumulatsiooni ja suurendab kapitali hulka töötaja kohta ning seeläbi ka sisemajanduse kogutoodangut. (Tobin 1965, 671-694)
Eeltoodud seisukohale avaldati aga ka rohkelt vastuväiteid, sest püsiv inflatsioon avaldaks lõppkokkuvõttes mõju majandusagentide ootustele ning selle kanali kaudu ka Phillipsi kõvera stabiilsusele (Phelps 1967, 254-281). Nimetatud teooriat toetasid ka E. Phelps, M. Friedman ja R. Lucas. Nad kirjeldasid, kuidas püsivalt kõrgem inflatsioon kajastuks automaatselt majandusagentide ootustes, mis omakorda tooks kaasa kõrgemad palgad, suuremad tootmiskulud, madalama tööhõive ja sellest tulenevalt inflatsiooni ja majanduskasvu vahelise positiivse seose puudumise.
Kõrge inflatsioon 1970ndatel kinnitas veendumust, et inflatsiooni ja majanduskasvu
vaheline seos ei ole positiivne. Selle kogemuse põhjal võis suhteliselt kindlalt järeldada, et kõrgema pikaajalise inflatsiooniga kaasneb madal makromajanduslik suutlikkus ehk kogutoodangu, reaalsete sissetulekute ja majandusliku heaolu pidev vähenemine.
Peale 1970ndaid tekkisid majandusteaduses uued teoreetiliste kontseptsioonide lained. Arusaadavalt kajastus 1970ndate ja 1980ndate äärmuslik inflatsiooni kogemus ka 1980ndatel esitatud mudelites. Need olid enamasti keskendunud lühiajalisele kõrge inflatsiooni stabiliseerimise kuludele, kus jõuti konsensuseni, et hüperinflatsiooni stabiliseerimise kulud on väga väiksed või olematud, aga madala inflatsiooni stabiliseerimise kulud kõrged. Seepärast eeldati 1980ndatel, et inflatsiooni ja majanduskasvu vaheline seos on positiivne. (Bruno 1996, 3)
Nn uue kasvu teooria käsitlustes aga tõendati negatiivset inflatsiooni ja majanduskasvu suhet. 1985. aasta uuringuid kajastavas kirjanduses jõuti järeldusele, et SKP kasv oli negatiivses seoses inflatsiooni kasvutempoga. (Ibid)
1990ndatel kinnitasid paljud majandusteadlased oma uuringutega taas negatiivset seost majanduskasvu ja inflatsiooni vahel. Silmapaistvamad nendest olid Fischer ja Barro.
1.1.5 Ajalooline ülevaade inflatsioonist ja deflatsioonist
Majanduslikud nähtused inflatsioon ja deflatsioon on ajaloost meelde jäänud, sest nendel on olnud suur mõju majandusele. Inflatsioon ja deflatsioon ei ole uus nähtus. Rooma valitsejad tekitasid inflatsiooni kolmanda sajandil müntide devalveerimisega. Rooma Impeeriumi valitsejatel oli vaja maksta münte sõjaväelastele ja lahenduseks nähti müntide juurde trükkimist. (Schuettinger et al 1979, 19). Hiinas esines inflatsiooni neljateistkümnendal sajandil, mil keisrid asendasid mündid paberrahaga. Euroopas ja mujal maailmas nähti inflatsiooni kuueteistkümnendal sajandil, kui kuld ja hõbe hakkas Vanast Maailmast Uute Maailma suubuma ning kui Prantsuse ja Ameerika revolutsioonid hävitasid valuutat. (Schuettinger et al 1979, 45)
19. sajandi trendiks oli deflatsioon, inflatsiooni esines väga vähe. Napoleoni sõdade lõpus kuni Teise Maailmasõja alguseni olid hinnad languses enamikes riikides. Erandiks oli USA, kellel esines kodusõjaajal inflatsioon, kuid peale sõda tuli jälle deflatsiooni periood. Riigid suutsid 19. sajandi jooksul minimeerida inflatsiooni, sest valuutad seoti kulla või hõbedaga, mille pakkumine suurenes toodangu suurenemine kiirusega. Kulla ja hõbeda hinnastabiilsus tõi hinnastabiilsuse maailma.
Kahekümnes sajand on olnud sündmusterohke. Kahekümnendal sajandil nähti kõige hävitavamadsõjad ajaloos, kommunismi tõusu ja langust, tuumapommi arengut, rahvastiku arvu järsk suurenemine, teaduse ja meditsiini areng, arvutite levimine ja palju teisi tähtsaid sündmusi. Kahekümnendas sajandis esines meeldejäävaim inflatsioon.
20. sajandi alguses kuni 1914. aastani olid hinnad suhteliselt stabiilsed. Kõikides suuremates Euroopa riikides ja paljudes mitte Euroopa riikides oli kullastandard. Nõrgemate majanduste puhul seoti valuuta hõbedaga. Seda perioodi saab iseloomustada tagasihoidliku inflatsioonimääraga üle kogu maailma.
1914. aastael järgnev periood kuni 1924. aastani oli ebastabiilne, esines inflatsioon ja hüperinflatsioon. Puhkenud Esimene Maailmasõda pani paljusid riike raha juurde trükkima, et rahastada sõda. Tulemuseks oli kõrgeim inflatsioon, mida maailm peale Napoleoni sõdasid koges. Üldine hinnatase enam kui kahekordistunud riikides, mis osalesid sõjas. Sõjajärgsel perioodil tekkis paljudes riikides hullem inflatsiooni kui sõja ajal. Poliitiline ebastabiilsus pärast sõda põhjustas hüperinflatsiooni.
Ajavahemikul 1924-1939 esines vastupidiselt inflatsioonile deflatsioon. 1924. aastaks välises enamikes riikides, sealhulgas Saksamaal, stabiilne olukord. Riigid püüdsid naasta sõjaeelsele kulla standardile. Saksamaa vahetas oma 1 000 000 000 000 marki ühe rentenmarki vastu, mille vahetuskurss oli võrdne Esimese Maailmasõja eelse margiga. Suurbritannia võttis tagasi naelsterlingi. Tundub nagu peaksid riigid peale seda stabiilsust saavutama ja majanduskasvu poole liikuma, kuid selle asemel vajusid riigid hoopis majanduslikku depressiooni, millega kaasnes deflatsioon.
Teise Maailmasõja ajal püüdsid enamik riike vältida Esimese Maailmasõja inflatsiooni kehtestades hinna kontrolli. Pärast sõda sattusid siiski sõjaga laastatud riigid inflatsiooni või hüperinflatsiooni mõju alla. Sellisteks riikideks olid näiteks Ungari, Hiina, Kreeka, Rumeenia. Ajavahemik 1949 kuni 1973 oli Bretton Woodsi ajastu, mil kujundati valuutad ümber, mis võimaldas esialgselt valuutadel odavneda dollari suhtes. Dollar oli 25 aasta valuutade stabiilsuse aluseks. Kuigi vahetuskursid olid stabiilsed, hinnad ei olnud. Dollaril oli sama roll maailma reservvaluutas, mis kullal 19. sajandil. USA-s eelistati hoida mõõdukat inflatsiooni, mis ei võimaldaks tagasi pöörduda 1930ndate deflatsioonil ja sellega kaasnenud tööpuudusel.
Aastatel 1949-1974 olid tarbijahinnad USA-s kahekordistunud ning sellest tulenevalt kaupade hinnad kõikides riikides kahekordistusid. 1970-ndate alguses oli Bretton Woodsi süsteem pinge all, sest dollar oli üleküllustatud. 1971. aastal USA devalveeritis dollarit. Järgneval ajaperioodil seisid paljud riigid silmitsi suurima inflatsiooniga läbi ajaloo. Naftakriisi tekitatud inflatsioon kestis järgnevad kümme aastat. Valitsused arvasid, et nad saaksid vältida tööpuudust, kui nad laenavad raha, kuid kui teine naftakriisi tabas 1979. aastal, keskpankade nägid, et tööpuudus on tõusnud ning inflatsioon halvenenud.
Kommunismi kokkuvarisemine tõi kaasa hüperinflatsiooni Ida-Euroopasse, kuid ülejäänud maailm nägi vähenevat inflatsiooni. Kuid mitte kõikjal esines ainult inflatsioon. Mitmed riigid, nagu Jaapan ja Singapur on 1990ndatel elanud läbi deflatsiooni.
1.2. Ülevaade empiirilistest uuringutest
1.2.1. Varasemad empiirilised uuringud
Paljud empiirilised uuringud, mis on inspireeritud uuest kasvu teooriast, sisaldavad suuremahuliselt regressiooni analüüsi, mis põhineb erinevate riikide andmetel. Sealjuures kasutati Summers-Hestoni andmebaasi (1988) andmeid. Summers- Heston andmekogum või Penn World tabel on olnud 1980. aasta keskpaigast alates kasutusel enamikes empiirilist kasvu käsitletavates teadustöödes. Nimetatud andmekogumit kasutasid oma uuringutes ka Levine ja Renelti. Levine-Renelti (1992) töödest nähtub, et kõrgelt arenenud riigid on madala inflatsiooniga riigid. Antud teadlaste töödes algas analüüs regressiooniga, kus reaalne SKP elaniku kohta (andmed Maailmapanga andmebaasist) on regressioon Summers- Hestoni esialgsest reaaltulust (RGDP6O), rahvaarvu kasvust (ON), 1960. aasta keskkooli lõpetanute arvumäärast (SEC) ja investeeringute osakaalust SKPs (INV). Regressiooni hinnangud anti 101 riigi kohta perioodil 1960-1989:
(l) GYP =-0.83-0.35 RGDP6O -0.38 ON + 3.17 SEC + 17.5 INV
(-0.98) (-2.50) (-1.73) (2.46) (6.53)
Sulgudes on toodud t- statistika näitajad. Kuid tähelepanu tuleks siinjuures pöörata determinatsiooni kordajale, mis on 0,46. See näitab mudeli selgitusvõimet ning on antud mudeli puhul küllaltki madal. (Fischer 1993, 8-9)
Fischer (1991) pikendas Levine-Renelti kasvu võrrandit 1, lisades sinna makromajanduslikud näitajad. Tulemusena selgus, et SKP per capita kasv on negatiivselt seotud inflatsiooni ja positiivselt seotud eelarve ülejäägiga suhtena koguprodukti.
Negatiivset seost inflatsiooni ja majanduskasvu vahel on leitud ka Fischeri (1983), de Gregorio (1993), ja Gylfasoni (1991) töödes. Fischer (1993, op. cit.) hindas, et inflatsiooni tõusuga 10 protsendipunkti võrra kaasnes kapitalituru tehingute kasvumäära 0,4 protsendipunktine langus. Uuringu juures tugines ta Barro uurimuses esitatud riikide ristandmetele. De Gregorio (1993) uuring, mis põhines 12 Ladina-Ameerika riiki hõlmaval valimil, jõudis analoogsete järeldusteni. (Fischer 1993, 10)
Fischer (1993) käsitles ka inflatsiooni mõju tootlikkuse kasvule, tuues välja seose, et 10 protsendipunktine inflatsioonitõus toob kaasa tootlikkuse kasvumäära languse 0,2 protsendipunkti ulatuses aastas.
Cukierman ja teised (1992) kasutasid inflatsiooni mõõtjana keskpanga näitajaid. Nad järeldasid, et isegi paremate keskpanga näitajatega püsib oluline negatiivne seos inflatsiooni ja majanduskasvu vahel. Keskpanga meetmeid inflatsiooni näitajana kasutasid kaudselt ka De Long ja Summers (1992) ja väitsid, et madalama inflatsiooniga on seotud suurem kasv.
Aegridade analüüsi tulemused näitasid inflatsioonitrendi kõikumiste vastupidist suunda kogutoodangu kasvutrendi kõikumistega. (Fischer 1993, 10)
On olemas ka hoopis teistsugune hinnang inflatsiooni mõjude kohta. Väljaandes From Plan to Market (1996) väidetakse, et keskmise inflatsiooni ja keskmise majanduskasvu vahel ei ole kindlat empiirilist seost.
Kokkuvõttes võib öelda, et inflatsiooni ja kogutoodangu vahelist seost käsitlevas erialakirjanduses kirjeldatakse pigem negatiivset kui positiivset seost inflatsiooni ja majanduskasvu vahel.
1.2.2. Inflatsiooni varieeruvus
On esitatud ka väiteid, et inflatsiooni mõju majanduskasvule võib sõltuda inflatsiooni varieeruvuse tasemest, st madala inflatsioonitempo mõju ei ole märkimisväärne, kuid kõrgemate määrade puhul võib mõju olla kas negatiivne või positiivne.
Barro (1995) näitab, et selgeid tõendeid inflatsiooni kahjulikust mõjust esineb nimelt siis, kui inflatsioonitempo on üle 15 %. Khan ja Senhadji (2000) leiavad ka negatiivset ja olulist seost inflatsiooni ja majanduskasvu vahel, kui inflatsioon ületab läve 1-3 % tööstusriikide ja 7-11 % arengumaade puhul. Kasutades tööstusriikide paneelandmekogumit leiavad Omay ja Öznur Kan (2010), et statistiliselt oluline negatiivne seos on inflatsiooni ja majanduskasvu vahel olemas, kui inflatsioonimäär ületab 2,52 %. Bruno (1995) leidis isegi, et negatiivne inflatsiooni mõju avaldub siis, kui see on 40% või üle selle.
Inflatsiooni ja majanduskasvu seoste üle on laialt diskuteeritud. Khan ja Senhadji (2000), Sarel (1995), Barro (1995) ja Fischeri (1993) töödes on näidatud inflatsiooni ja majanduskasvu vahelist mittelineaarset seost, mille kohaselt väiksema inflatsiooni puhul on selle mõju majanduskasvule positiivne või seos puudub, kuid suurema inflatsiooni puhul on mõju juba negatiivne.
Ühelt poolt väidab Fischer (1993), et inflatsiooni määramatus tekitab ebakindlust majanduses ning avaldab negatiivset mõju majanduskasvule, samas Dotsey ja Sarte (2000) leiavad, et varieeruvus suurendab keskmist majanduskasvu läbi ettevaatus- ja varusäästmise motiivi.
Mõnede empiiriliste uuringute põhjal jõuti järeldusteni, et inflatsiooni varieeruvus mõjub majanduskasvule negatiivselt. Näiteks Fountas ja Karanasos (2007) ja Fountas (2010) leiavad, et inflatsioon ei kahjusta majanduskasvu tööstusriikides. Kuid Narayan Narayan ja Smyth (2009) näitavad, et Hiina kogutoodangu käitumine on kooskõlas hüpoteesiga, mille kohaselt suure volatiilsusega inflatsioon vähendab majanduskasvu.