Endokrinoloogiliste probleemidega patsienti nõustamine
1. Kirjelda I tüübi diabeedi tekkimise patoloogilist protsessi, selle protsessi tulemust ja selle tagajärjel inimorganismis tekkivaid probleeme.
(Kuidas tekib I tüübi diabeet ning mis on sellise protsessi tulemus ja kahjulikkus inimorganismile tervikuna?)
1. tüüpi diabeet kuulub haiguste rühma, mida nimetatakse autoimmuunhaigusteks. See tähendab, et immuunsüsteem, mis tavaliselt aitab organismil võidelda bakterite ja viiruste vastu, ründab nüüd ka teie enda organismi.
Diabeedi korral ründab immuunsüsteem kõhunääret (pankreast), täpsemalt neid rakke, mis toodavad insuliini. Neid rakke nimetatakse beeta-rakkudeks ja need paiknevad väikeste kogumitena ehk saarekestena eelkõige kõhunäärme sabaosas. Et beetarakke jääb saarekestes üha vähemaks, väheneb koos sellega ka toodetava insuliini hulk. Kui pankreas ei tooda enam piisavalt insuliini, kujuneb välja diabeet. Insuliin on vajalik, et veres ringlev suhkur ehk glükoos rakkudesse viia. Rakkudele on glükoosi vaja energia tootmiseks. Glükoos jääb vereringesse, mistõttu veresuhkru tase tõuseb, samal ajal kui rakud nälgivad.
I tüüpi suhkurtõbe nimetatakse ka insuliinsõltuvaks diabeediks. Suhkurtõbi väljendub pideva hüperglükeemiana, mis põhjustab kahjustusi eeskätt silmades, neerudes, närvides, südames ja veresoontes.
I tüüpi diabeedi kahjulikkus organismile sõltub veresoonte kahjustuse tekkimise kiirusest ning raskusest. Mida stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused. Tõsisemad komplikatsioonid veresoonte poolt põhjustavad infarkti, insulti, gangreeni, nägemise kaotust ja neerupuudulikkust. 1. tüüpi diabeedi haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks. Neerukahjustuse esmased ilmingud võivad avalduda umbes 10.-15.ndal diabeediaastal.
2. Millised on I tüübi diabeedi riskifaktorid?
Pärilikkus ehk geneetiline vastuvõtlikkus, diabetogeenne esilekutsumine ehk keskkonnateguri mõju või antigeeniga kokkupuude. Teised kõhunäärme probleemid, näiteks trauma, pankreatiit või kasvaja võib põhjustada insuliini tootmise häireid. Mõne teooria kohaselt võivad diabeeti tekitada viirused, kemikaalid, ravimid.
3. Millised on II tüübi diabeedi terviskäitumisest tulenevad riskifaktorid?
♦ Ülekaal ja/või kõhupiirkonna rasvumine.
♦ Eelnenud veresuhkru omastamise häire ehk
♦ Kõrgenenud vererõhk
♦ Kõrgenenud kolesterool
♦ Eelnevad südame- ja veresoonte haigused
♦ Naistel rasedusaegne diabeet
4. Millised on I tüübi diabeedi sümptomid lähtuvalt patsiendi õpetuse seisukohast?
Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut. Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne ning kaalulangus.
Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust, koormustaluvuse langust, suurenenud söögiisu ning naha sügelust. Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti tekivad säärelihaste krambid.
Insuliinipuudus ja I tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia happemürgistusele. Happemürgistus ehk ketoatsidoos on tingitud happelistest ainetest, mis kogunevad verre liigse veresuhkru sisalduse tõttu.
Happemürgistuse sümptoomideks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.
5. Millised on I tüübi diabeedi kontrolli all hoidmiseks 3 põhikomponenti? Insuliinivarude täiendamine ehk insuliini manustamine perioodiliste süstidega mitu korda päevas.
Täpne dieedi jälgimine ehk madala suhkrusisaldusega toidu söömine. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad.
Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut.
6. Millised on II tüübi diabeedi kontrolli all hoidmiseks 3 põhikomponenti?
Tähtis on tervislik elustiil: piisav füüsiline koormus, normaalne kehakaal, vähene stress ning õige toidurežiim.
7. Milleks on vajalik insuliini süstimine?
Toidukordade eel süstitakse lühitoimelist insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki. Insuliin aitab toidust suhkruid omastada ning transportida seda rakkudesse, et toota elutegevuseks vajalikku energiat.
Tervetel inimestel sõltub insuliini sekretsioon nende versuhkru tasemest. Iga kord, kui me sööme tõuseb meie veresuhkru tase ning kohe algab pankreases insuliini tootmine, et normaliseerida paari tunni jooksul kõrgenenud veresuhkru tase. Diabeetikutel, kelle pankreas ei tooda enam insuliini on vaja insuliini süstida. Insuliini süstitakse naha alla. Insuliini ei saa manustada suu kaudu, sest maohape hävitab insuliini enne, kui see hakkab toimima.
8. Milleks on vajalik dieettoitumine.
Selleks, et vältida liigset veresuhkru tõusu. Suure suhkrusisaldusega toitude tarvitamine tõstab seda ohtlikult kõrgele ning kuna insuliini tekib vähe ei suuda organism glükoosi rakkudesse viia. Rakkudele on glükoosi vaja energia tootmiseks. Glükoos jääb vereringesse, mistõttu veresuhkru tase tõuseb, samal ajal kui rakud nälgivad.
9. Milleks on vajalik füüsiline aktiivsus?
Liikumine tugevdab insuliini toimet ning langetavab veresuhkrut.
10. Mis on diabeedi hilistüsistuste tekkepõhjus?
Diabeedi hilistüsistused (veresoonte kahjustusest põhjustatud infarkt, insult, gangreen, nägemise kaotus, neerupuudulikkus) võivad tekkida aastatepikkuse haiguse järel. Seda soodustavad suitsetamine, kõrgvererõhktõbi ning ülekaalulisus.
Hilistüsistusi saab vältida või vähemalt nende teket aeglustada adekvaatse suhkruhaiguse raviga.
11. Millised on diabeedi hilistüsistused ja milles need väljenduvad?
Veresoonte kahjustusest põhjustatud infarkt, insult, gangreen, nägemise kaotus, neerupuudulikkus.
12. Kuidas tekib hüpoglükeemia: (mis on patsiendi terviskäitumises valesti), milline on veresuhkru näit, millised on sümptomid kuidas diagnoositakse ja milline on esmaabi?
Hüpoglükeemia on seisund, mille puhul veresuhkur langel alla 3,3 mmol/l.
Ning seda tekitab:
♦ liiga suur insuliiniannus
♦ toit, mis sisaldab vähem süsivesikuid kui tavaliselt
♦ insuliini süstimine, aga mitte söömine
♦ tavalisest suurem füüsiline koormus
♦ rohke alkoholi tarvitamine
♦ haigestumine
Sümptomid:
Tekivad veresuhkru sisalduse langemisega seotud sümptomid: higistamine, kuumatunne, südamekloppimine, värin, nõrkus, peapööritus, peavalu, segasus, hirmutunne, tugev näljatunne, iiveldus, teadvushäired. Need nähud esinevad tüüpiliselt hommikuti, pikkadel söögivaheaegadel ja peale füüsilist koormust.
Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemiasse langenu juures silma just kesknärvisüsteemi häired: veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired, ka krambid ning teadvuse kadu.
Diagnoos põhineb vere suhkrusisisalduse määramisel kapillaar-(sõrmeotsa) või veeniverest. Diabeeti on alust diagnoosida juhul, kui veresuhkur on tühja kõhuga 2 korda järjest >6,7 mmol/l või kui juhuslikult pärast sööki võetud vereanalüüsis on glükoosisisaldus >11,0 mmol/l.
Ebaselgetel juhtudel tehakse suhkrukoormustest.
Esmaabi:
Teadvusetuse korral ei tohi haigele midagi ei suhu toppida ega valada - inimene võib lämbuda. Kohe tuleb kutsuda kiirabi. Arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale veidi mett või suhkrusiirupit määrida. Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks kooli- või töökaaslased peaksid olema teadlikud, kui kellelgi on I tüüpi diabeet. Vajadusel süstitakse veeni glükoosi.
13. Kuidas tekib diabeetiline ketoatsidoos: (mis on patsiendi terviskäitumises valesti), milline on veresuhkru näit, millised on sümptomid kuidas diagnoositakse ja milline on esmaabi?
Diabeetiline ketoatsidoos (hüperglükeemia) on eluohtlik seisund, mille puhul veresuhkru tase tõuseb normist kõrgemale. Organismis kuhjuvad ketokehad. Insuliini puudusel ei saa organism vajalikku energiat kätte süsivesikutest ja võtab energiaallikana kasutusele rasvad, kuid nende lammutamine jääb poolikuks (insuliini vähesus) ja kuhjuvad kahjulikud jääkained e ketokehad. Tekib nn "happemürgistus".Veresuhkru kõrgenenud taset (hüperglükeemiat) on organism võimeline taluma kauem, isegi päevi, ilma et üldine enesetunne oluliselt muutuks. Seega on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda.
Põhjused:
♦ insuliiniannuse vähenemine või puudumine
♦ liigsöömine (süsivesikud ja rasv)
♦ äge haigus, operatsioonid, traumad
♦ vähene füüsiline koormus
Sümptomatoloogia:
♦ tugev janu
♦ sage urineerimine
♦ väsimus, nõrkus
♦ iiveldus, oksendamine
♦ väljahingatavas õhus atsetooni lõhn
♦ lõpuks kooma
Esmaabi ja ravi:
Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Kõige parem, mida kõrvalseisja saab teha, on kutsuda kiirabi. Haigele võib anda ka väikse koguse magusat. Hüperglükeemia välisteks tunnusteks on tugev janu ja naha kuivus. Ravi põhimõtteks on piisav vedelike ja insuliini manustamine.
Diabeedi diagnoosimine põhineb tüüpiliste sümptomite alusel ja vere suhkrusisalduse määramisel sõrmeotsa- või veeniverest.
Kui haigusilmingud on ilmsed, piisab diagnoosi kindlakstegemisest ühest juhuslikust analüüsist, kus vere suhkrusisaldus on üle 11,1 mmol/L. Vastasel korral sedastatakse diabeet siis, kui vere suhkrusisaldus on korduvalt kõrgenenud (>6,6 mmol/L) hommikul, pärast 8-tunni pikkust paastu.
Ebaselgetel juhtudel võib kasutada kahe tunni suhkrukoormustesti. Uriinianalüüsis on samuti iseloomulikud muutused. Kui diabeet on kestnud kaua, jälgitakse regulaarselt silmade tervist ja neerude tööd, et võimalikult kiiresti diagnoosida suhkruhaigusest tingitud kahjustus teistes elundites.