KILPNÄÄRME VAEGTALITLUS EHK HÜPOTÜREOOS
Hüpotüreoosi korral on tegemist kilpnäärme alatalitlusega, mille tulemusena tekib vabade hormoonide hulga langus. Esineb rohkem naispatsientidel.
Põhjused:
Ø Kilpnäärme autoimmuunne põletik
Ø Energiline türeotoksikoosi ravi (sagedasem põhjus)
Ø Hüpofüüs stimuleerib liiga vähe kilpnääret
KRETINISM – haiguse põhjuseks on kilpnäärme vaegtalitlusseisund intrauteriinses perioodis. Soodustavaks teguriks võib olla joodivaegus ema toidus. Kretinism võib esineda struumaga või ilma selleta.
Kliiniline pilt:
SÜNDIDES – KRETINISM
Ø Väikest kasvu, jässakad
Ø Nahk on kuiv ja kare, hallika varjundiga, juuksed jämedad
Ø Kõhukinnisus
Ø Vähene liigutusaktiivsus
Ø Võimalik reflekside langus
Ø Võimalik nabasong
Ø Kasvupeetus , vaimne ja psüühiline peetus, madal intelligentsus.
Ø Küpsemispeetus (luude ja hammaste osas)
Omandatud hüpotüreoos e. MÜKSÖDEEM:
Ø Kehaline ja vaimne alaareng, otsustusvõimetus, väsimus, aeglus, ükskõiksus
Ø Suurenenud külmatundlikkus
Ø Kuulmishäired, kõnehäired (kõne on aeglane, naistel muutub hääl madalaks)
Ø Unisus, apaatsus, nõrkus, väsimus
Ø Nahk kuiv, kare, tainane, kahvatukollane, ketendav
Ø Juuste väljalangemine
Ø Bradükardia, vererõhk langeb
Ø Kõhukinnisus
Ø Kehakaal tõuseb
Ø Tursed näo piirkonnas, põsed lotendavad
Ø Südame kroonilise puudulikkuse väljaarenemine
Ø Kehatemperatuur madal, ei ole palavikku ka külmetushaiguste korral
Ø T4 madal
Ø Võib olla suurenenud TSH (esmase vormi korral)
Ø Kolesterooli väärtused ja vere lipiidid kõrged
Ø Ateroskleroosi ja südame isheemiatõve soodusareng
Ravi:
Ø Pikaajaline L-T4 asendamine + eluaegsed kontrolluuringud. Vajalik täpne doseerimine
KASUTATUD KIRJANDUS
Arteriaalne hüpertensioon. Praktilised aspektid. Teine väljaanne. Toim. M. Viigimaa jt. Eesti Hüpertensiooni Ühing, 2000.
Birkenfeldt, R. jt. Reumatoloogia. Tallinn: AS Medicina, 2000.
Diabeet. Toim. P. Ilanne-Parikka jt. Tallinn: AS Medicina, 2000.
Eriksson, N.E. Allergia diagnostika ja ravi. Tartu, 1999.
Goldman, Bennett. Cecil Textbook of Medicine 21. Ed. Saunders Company, 2000.
Haige uurimine. Toim. P. Mustajoki jt. AS Medicina, 1996.
Herold, G. jt. Sisehaigused. Tartu: Greif, 1999.
Intensiivravi käsiraamat õdedele. Toim. T. Sora jt.AS Medicina, 1998.
Jaanson, T. Sisehaigused. Käsiraamat õdedele. Tartu, 1996.
Jaanson T. Haigete uurimismeetodid ja õendustegevus. Tartu, 2000.
Jannus-Pruljan, L. jt. Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Diagnostika ja ravi. Tallinn, 1997.
Pharmaca Estica, 2002.
Pulmonoloogia lühikursus. TÜ Kopsukliinik. Toim. U.Anni jt. Tartu, 1996.
Saarma, V.,Salupere, V. Hematoloogia.Tallinn: Valgus, 1987.
Teesalu, R. Südamepuudulikkus. Tartu, 1997.
Teesalu R. Südame isheemiatõbi. Tartu, 1999.
The Merck Manual of diagnosis and therapy. 1999.
Velbri, S. Immuunpuudulikkus: diagnoos ja ravi.Tallinn: AS Medicina, 2002.
Viigimaa, M., Dominiczak, M. Preventiivkardioloogia. Tartu, 1997.
Õe käsiraamat. Toim. M. Mustajoki jt. Tallinn: AS Medicina, 2001.
Ühendlabori käsiraamat. Toim. U.Siigur ja E. Ora. Tartu, 2002.
Üldarsti käsiraamat. Toim. I. Kunnamo jt. Tallinn: Medicina, 1999.
SAATEKS
Käesolev sisehaiguste loengukonspekt on mõeldud Tallinna Meditsiinikooli üliõpilastele, eelkõige õdede ja ämmaemandate osakonna õppuritele, kes omandavad põhiteadmisi sisehaigustest. Sisehaigusi käsitletakse mahus, mis on vastavuses nimetatud osakonna õppeprogrammiga. Sisehaiguste tundmine on eeltingimuseks sisehaiguste õenduse õpetamisel.
Õppevahendi kirjutamist ajendas eelkõige asjaolu, et sisehaiguste loengutundide arv on viimastel aastatel oluliselt vähenenud ning iseseisva töö osakaal suurenenud, kuid üliõpilastele kättesaadavat ja jõukohast õppekirjandust sisehaiguste valdkonnas napib. Seni kasutusel olnud Tiiu Jaansoni sisehaiguste käsiraamatu eksemplare on kooli teabekeskuses üsna piiratud koguses säilunud ja raamatu mõningad aspektid on hakanud vananema.
Mõningate teemade (haige kliiniline uurimine, kopsuhaigused, reuma) puhul on aluseks võetud T. Jaansoni tekst (T. Jaansoni nõusolekul), mida on vajadusel täiendatud ja kaasajastatud. Enamus teemasid on põhjalikult ümber töötatud, tuginedes viimastel aastatel ilmunud meditsiinikirjandusele ja täienduskursuste materjalidele. Õppevahendi tekst on konspektiivne, materjal on esitatud põhipunktidena, välditud on pikka ja koormavat lauseehitust.
Lõpetuseks tänan kolleeg Ly Saksa, kes põhjalikult süvenes käesolevasse materjalisse ja tegi vajalikke märkusi ja parandusi. Samuti avaldan sügavat tänu üliõpilasele Reelika Lohi`le suure panuse eest töö algvariandi valmimisel.
Malle Kundla