4. jälgida uriini eritust, väljaheite hulka, koostist, lõhna.
5. üleminekul suukaudsele toitumisele planeeritakse dieet koos haigega. Keelatud on alkohol ja kohvi.
KROONILINE PANKREATIIT EHK PANCREATITIS CHRONICA
Krooniline pankreatiit on praktiliselt alati ägeda pankreatiidi tulemuseks. Kroonilise pankreatiidi eelduseks on asjaolu, et pankrease nõre sooldetulek on takistatud.
Etioloogia:
Ø Sagedaseim põhjus on alkohol
Ø Sapiteede haigused (sapikivid)
Kõhunäärme rakud järk-järgult hävivad ja asenduvad sidekoega. Kõhunääre sidekoestub, kootub ehk tõmbub kokku, tiheneb ja võib lubjastuda (sinna võivad ladestuda Ca soolad). Järk järgult häirub pankrease välissekretoorne talitlus ehk seedeensüümide moodustumine, hiljem sisesekretoorne talitlus ehk insuliini moodustumine.
Kliiniline pilt:
Ø Ägenemisel kaebused sarnased ägedale pankreatiidile.
Ø Iseloomulik on retsidiveeruv valusündroom. Valu paikneb naba kohal ja võib kiirguda vöökujuliselt külgedesse. Valu oma kestuselt võib olla mõnest tunnist kuni mõne päevani, eriti on valu tunda mõni aeg peale sööki.
Ø Häirub seedeprotsess. Eriti häirub rasvade seedimine ja väljaheites võib leida seedimata rasvu.
Ø Tekib peensoole tüüpi kõhulahtisus ehk diarröa st iste on sagenenud rohkem kui 3 korda ööpäevas. Väljaheide pastane, heledam, roisu lõhnaga.
Ø Patsiendid kõhnuvad, kuna seedeprotsess on häiritud.
Ø Häirunud on ka rasvlahustuvate vitamiinide – A, D, E, K imendumine.
Ø Hilisemas järgus võib väljakujuneda sekundaarse pankrease diabeet.
Ø Mõningatel patsientidel aga pankreasepea vähk.
Ravi:
Ø Rasvavaba dieet (eriti vältida loomseid rasvu), antakse taimseid õlisid.
Ø Vältida alkoholi tarbimist
Ø Antakse vitamiine, mis halvasti imenduvad.
Ø Seedefermendid: FESTAAL, PANKREATIIN jne.
Ø Diabeedi arenedes INSULIIN.
NEERUHAIGUSED
VALU – neerust tingitud valu sagedasemaks põhjuseks on neerukapsli venitus. Valu on tuim, püsiv ja esineb nimmepiirkonnas. Võib kiirguda naba piirkonda. Tavaliselt samaaegne hellus neerupiirkonda koputlemisel. Valu peab diferentseerima radikuliidist tekkinud valust.
Neerukoolika korral esineb äge, väga tugev valuhoog nimmepiirkonnas. Valu on sageli väljakannatamatu. Põhjuseks on neerukivi pitsumine kuseteedesse. Valu tekib uriini paisust kuseteedes, mis põhjustab ülevenitust pitsunud kivist ülevalpool. Valu kiirgub tavaliselt mööda kusejuha põie piirkonda või reite siseküljele.
Põievalud esinevad suprapubikaalses piirkonnas ja põletiku korral on tavaliselt põletav valu kusiti piirkonnas. Valud tugevnevad urineerimise lõpus.
URINEERIMISE HÄIRED
Ø SAGE URINEERIMINE ehk pollakiuuria – põhjuseks võib olla stress. Sel puhul valud puuduvad ja kaebus kaob öösel. Põhjuseks võivad olla ka uriini kulgemise takistused ja kusepõie haigused (eesnäärme suurenemine, rasedus, kusepõie põletik). Ka rohke vedeliku tarbimine ja diabeet võivad põhjustada sagedat urineerimist.
Ø KIPITUSTUNNE URINEERIMISEL – põhjuseks on kuseteede põletik. Meestel on peamiseks põhjuseks prostatiit, gonorröa. Kui kipitustunne tundub tugevamana urineerimise alguses ja kaob või leevendub urineerimise ajal, on tegemist kusiti ärritusega. Kui valu tundub tugevamana urineerimise lõpus ja selle järel, on tegemist kusepõie ärritusega. Kui kipitus/valu tundub samasugusena kogu urineerimise ajal, ei saa teha järeldusi põhjuse asukohast. Kipitustunne urineerimisel ja sagenenud urineerimine moodustavad sündroomi, mida nimetatakse düsuuriaks.
Ø RASKENDATUD URINEERIMINE ehk stranguuria (kusemisvaevus, tilkkusesus) – põhjuseks võib olla eesnäärme adenoom, kivid, neurogeensed häired, kusiti ahenemine.
HEMATUURIA ehk veri (erütrotsüüdid) uriinis – võib esineda mikro- või makrohematuuriana. Makrohematuuria põhjuseks võivad olla neerude ja kusepõiehaigused, neeru- ja eesnäärme kasvajad, neerukivid ja –tuberkuloos.
Kui verd esineb vaid urineerimise alguses ja uriin on seejärel jälle selge, on veri pärit kusiti piirkonnast (eesnäärmest).
Uriini värvus võib muutuda ka ravimite, toitude tarvitamise järgselt. Ka hemoglobiin võib muuta uriini punaseks, ehkki uriinis pole erütrotsüüte. Tegemist on intravaskulaarse hemolüüsiga. Naistel peab arvestama menstruatsiooni võimalusega.
PROTEINUURIA ehk albuminuuria – see tähendab valgu esinemist uriinis. Vähesel hulgal esineb valku uriinis algava diabeetilise nefropaatia ja püelonefriidi korral. Rohke ja püsiv valgu esinemine, üle 3 g/ööpäevas, on raskema glomerulonefriidi ja nefrootilise sündroomi tunnuseks.
URIINI TIHEDUS/ERIKAAL
Normaalselt on erikaal 1004-1024 g/L
Ø Hüpostenuuria – vedelike tarvitamisel uriini erikaal ei lange allapoole teatud piiri (1007-1008), aga vedelike mittetarvitamisel ei tõuse üle teatud piiri (1020). Põhjuseks on neerude kontsentratsioonivõime langus.
Ø Isostenuuria – uriini erikaal on püsivalt madal, muutumatu (1008-1012), ei muutu vedeliku tarvitamisel. Neerude kontsentratsiooni- ja lahjendusvõime on kadunud.
URIINI HULGA MUUTUSED
Ø Polüuuria – diurees > 2 l/ööpäevas
Ø Oliguuria – diurees < 500 ml/ööpäevas
Ø Anuuria – diurees < 100 (200) ml/ööpäevas
URIINI ANALÜÜS
Ø Erikaal – 1004-1024
Ø pH – 4,5-8,0
Ø Erütrotsüüdid – 0-1 vaateväljas, kvantitatiivselt: kuni 5 erütrotsüüti /mL
Ø Leukotsüüdid – 0-5 vaateväljas, kvantitatiivselt kuni 10 leukotsüüti /mL
Ø Silindrid – normaalselt tavaliselt ei ole
Ø Epiteelrakud – tervel inimesel leidub põie ja kuseteede lameepiteelrakke. Neerutorukeste epiteel-rakkude esinemine näitab neerude orgaanilist kahjustust.
Ø Valk ja suhkur uriinis – normaalselt ei leidu
Ø Kreatiniini: M – 7,1-17,7 mmol/24h; N – 5,3-15,9 mmol/24h
Ø Kusihape: 1,5-4,5 mmol/24h
Ø Uurea: 333-583 mmol/24h
ÄGE GLOMERULONEFRIIT EHK
GLOMERULONEPHRITIS ACUTA
Äge glomerulonefriit on äge kahepoolne neerupäsmakeste immuunpõletik. Esmalt kahjustuvad päsmakeste kapillaarid. Esineb suhteliselt harva. Võib jääda ka diagnoosimata väheste sümptomite olemasolul. Sagedamini haigestutakse koolieas, noores täiskasvanueas (<40a).
Etioloogia:
Esilekutsuvaks faktoriks on beeta-hemolüütiline streptokokk. Haigus algab sagedamini 1-3 nädalat pärast infektsiooni läbipõdemist (angiin, kroonilise tonsilliidi ägenemine, roos, sarlakid). Arvesse võivad tulla ka mõned teised bakteriaalsed või viiruslikud infektsioonid.
Streptokoki infektsioon omab vallandavat rolli, aga haigus ise on autoimmuunne.
Streptokokk sensibiliseerib oma antigeeniga organismi. Haigestumine tekib vastusena streptokokilisele antigeenile. Organismis tekivad antikehad ja immuunkompleksid (antigeen + antikeha kompleksid). Antikehad ja /või immuunkompleksid kuhjuvad neerupäsmakestesse, kus nad kutsuvad esile autoimmuunse põletiku. Esmajoones kahjustub glomeeruluste kapillaaride sein, päsmakeste kapillaaride läbilaskvus suureneb valgu ja vormelementide suhtes ning häirub esmasuriini moodustumine. Organismis peetub Na ja H2O.
Kliiniline pilt:
Ägedat klassikalist glomerulonefriiti kohtab harva. Peamised sümptomid:
Ø Umbes 2 nädalat varem on olnud streptokokinakkus (nt angiin), millest patsient on juba paranenud ja alles siis võib välja areneda nefriit. Soodustavateks teguriteks on pärilik foon ja külmetumine.
Ø Väsimus, iiveldus
Ø Vähene tuim valu seljas neerude piirkonnas
Ø Tursed, mis lokaliseeruvad näol, silmade ümbruses, tavaliselt hommikuti. Tugevamini väljendunud tursete korral koguneb vedelik ka kehaõõntesse (astsiit, hüdrotooraks). Võivad esineda varjatud tursed. Nende avastamiseks on vaja haiget pidevalt kaaluda. Tursete korral väheneb diurees.
Ø Hüpertensioon varajase sümptomina, kestab tavaliselt lühiajaliselt. Hüpertensioonist võib olla tingitud peavalu. RR 140-160/90-95 mmHg.
Ø Subfebriilne temperatuur
Ø Uriinihulga muutus: oliguuria, anuuria harva
Ø Muutused uriinis:
# Proteinuuria alla 3 g/ööp., nefrootilise vormi puhul rohkem.
# Hematuuria on iseloomulik sümptoom. Võib esineda mikro- ja makrohematuuria. Eriti just mikrohematuuria st. igas vaateväljas on üksikud erütrotsüüdid. Makrohematuuria puhul on erütrotsüüte rohkem, uriin räpakasroosa, lihapesuvee värvi.
# Silindrid (granuleeritud, erütrotsütaarsed, hüaliinsed)
# Neeruepiteelrakud
Ø Veres SR kiirenenud
Haigus kestab 1-4 kuud.või kauem. 50% paraneb täielikult, teistel jäävad uriini muutused. Haigus võib osadel juhtudel üle minna kroonilisse staadiumi. Kõige kiiremini kaovad tursed (3 n vältel), normaliseerub vererõhk. Kauem püsivad muutused uriinis (3-4 k): erütrotsüüdid, valk, silindrid.
Tüsistused:
1. Hüpertooniline entsefalopaatia - vererõhk tõuseb üsna järsku ja tulemuseks on ajuturse, krambid ja teadvusehäired. Vajab kiiret abi. Toimitakse nagu hüpertoonilise kriisi korral.
2. Äge vasaku vatsakese puudulikkus, eriti eakatel patsientidel. Avaldub kardiaalastma või kopsuturse nähtudena. (Vt. äge südamepuudulikkus).
3. Anuuria - uriini eritus lakkab või väheneb alla 100 ml/ööpäevas. Tekib äge neerupuudulikkus, kuna jääkained jäävad organismi. Jääkainete eemaldamiseks kasutatakse hemodialüüsi.
Ravi:
Ø Füüsiline ja emotsionaalne rahu. Voodirežiimile (paar nädalat) järgneb tugevalt piiratud aktiivsusega periood mõnest nädalast mõne kuuni, kontrollides regulaarselt uriini.
Ø Dieet – keedusoola range piiramine, valgu piiramine. Paranemise käigus võib valku juurde anda.
Ø Vedelikubilansi jälgimine – kontrollida kehakaalu, joodud ja eritunud vedelikuhulka.
Ø Antibiootikumid streptokokilise infektsiooni allasurumiseks – PENITSILLIIN, ERÜTROMÜTSIIN
Ø Mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid (NSAID) – INDOMETATSIIN, IBUPROFEEN
Ø Glükokortikosteroidid vastavatel näidustustel – PREDNISOLOON
Ø HEPARIIN – päsmakese kapillaaride verevoolu parandamiseks
Ø Hüpertensiooni puhul AKE-inhibiitorid, kuna omavad ka päsmakesi säästvat toimet.
Ø Diureetikumid tursete puhul
Ø Aasta jooksul järelkontroll, keedusoola piiramine, vältida rasestumist, külmetumist, pingutusi.
Ø Jälgida komplikatsioonide tekke võimalust – kopsuödeem, südamepuudulikkus, koljusisese rõhu tõus (peavalud, iiveldus, oksendamine).