1 2 3 / 36 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14

Karbikõla (nimetatakse ka hüpersonoorne kõla) on tümpaanilise kõla eriliik, mis esineb kopsuastma ja kopsuemfüseemi hoo ajal.

Дата: 2025-05-21; Просмотры: 3

Оценка:

0.00 из 5.00 — оценок

Скачиваний: 0

Perkussioon võimaldab orienteeruvalt kindlaks määrata südame- ja kopsupiirid ja hinnata kopsu alumise piiri liikuvust.

AUSKULTATSIOON e. KUULATLUS e. AUSCULTATIO

Auskulteerides kuuleme organis eneses tekkivaid helisid. Abivahendina kasutame stetoskoopi või fonendoskoopi. Prantslase Laennec’i stetoskoop

1819 (stethos=rind scopein= uurima) tutvustas prantsuse arst Piorry 1828

Kõige sagedamini auskulteeritakse kopsu ja südant, harvemini magu ja sooli, suuri veresooni.Auskulteerimisel on vajalikud soe ruum ja vaikus.

KOPSUDE AUSKULTATSIOON:

Kopsude kuulatlemise ajal hingab patsient sügavalt läbi avatud suu. Auskulteeritakse eest, tagant ja külgedelt, sümmeetriliselt mõlemalt poolt. Tehakse kindlaks:

hingamiskahina tüüp ja iseloom;

hingamise kõrvalkahinate olemasolu, iseloom ja asukoht.

Eristatakse kahte tüüpi hingamiskahinat:

1. Vesikulaarne hingamiskahin

Kuuleme normaalsete, tervete kopsuväljade piirkonnas sissehingamise ajal, kui õhk täidab alveoole. Võib olla kuuldav ka väga lühiajaliselt väljahingamise alguses. Õrn sahisev heli, nagu sahistaks tuul puuladvas lehti, on võrreldud häälikuga “f”. Patoloogilistel juhtudel võib vesikulaarne hingamiskahin olla tugevnenud ja karenenud või nõrgenenud ja isegi puududa.

2. Bronhiaalne hingamiskahin

Normaalselt on kuuldav trahhea piirkonnas nii sissehingamisel kui ka väljahingamisel. Heli on kare ja tugev, meenutades häälikuid “gh”.Bronhiaalne hingamiskahin kajastab õhu liikumist suurtes hingamisteedes. Patoloogilistel juhtudel võib bronhiaalne hingamiskahin olla kuuldav kopsuväljade piirkonnas, näiteks suurekoldelise kopsupõletiku puhul.

Patoloogilistel juhtudel võime kindlaks teha hingamise kõrvalkahinate olemasolu:

kuivad bronhiitilised räginad

Kiuned, vilinad, urinad- tekivad, kui õhk läbib põletikuliselt ahenenud hingamisteid, mille valendikus on võnkuvaid limaniite. Esinevad bronhiidi ja bronhiaalastma korral. Vilinad väljahingamise ajal viitavad obstruktiivsele kopsuhaigusele.

märjad e. mullilised räginad

Tekivad vedela sekreedi esinemisel bronhides, mida sisse- ja väljahingamisel läbib õhk (õhumullid lõhkevad vedeliku pinnal). Sõltuvalt bronhi kaliibrist eristatakse väikese-, keskmise- ja suuremullilisi räginaid.

Suuremullilised räginad on madalsageduslikud, nad esinevad sissehingamise ajal, kui suurtes bronhides on eritisi. Väikemullilised räginad on kõrgsageduslikud ja tekivad sekreediga sulgunud bronhioolide avanemisel sissehingamisel. Südamepuudulikkusega kaasneb rohkelt räginaid kogu sissehingamise jooksul ja nõrgemalt ka väljahingamise alguses. Südamepuudulikkusega kaasnevad räginad on patsiendi istudes tugevamad kopsude alumistes osades ja lamades seljapoolel.

Kopsupõletiku puhul võib kuulda kas väikesemullilisi räginaid või segamini mitmesuguseid räginaid põletiku piirkonnas.

krepitatsioon

Õrn, peen heli, meenutab juuste hõõrumist sõrmede vahel kõrva ääres. Tekkekohaks on alveoolid, milles on veidi põletikulist või tursevedelikku. Kuuldav sissehingamisel, mil kokkukleepunud alveoolide seinad üksteisest eemalduvad.

Ø pleura hõõrdumiskahin

Tekib karedate pleuralestmete hõõrdumisest. Esineb kuiva pleuriidi korral, mil pleuralestmetel on fibriinikatt.Meenutab lumekrudinat. Pleura hõõrdumiskahin kuuldav ka difuusse pleurafibroosi korral.

· SÜDAME AUSKULTATSIOON:

· Normaalses südametsüklis kuuleme kaht tooni: I toon ja II toon.

· Esimene ehk süstoolne südametoon—tekib vatsakeste kontraktsiooni alguses atrioventrikulaarsete klappide (mitraal- ja trikuspidaalklapi ) sulgumisel.Terveil isikuil on ta kõige tugevamini kuuldav tiputõuke piirkonnas südame tipul.

· Teine ehk diastoolne südametoon—tekib vahetult vatsakeste diastoli alguses aordi- ja pulmonaalklapi sulgumisel. On tavaliselt kuuldav südame põhimiku piirkonnas (2.-3. roidevahemiku kõrgusel) tugevamana kui südametipu piirkonnas.

· Kolmas südametoon—tekib vatsakese seina pinguldumisest selle kiirel täitumisel verega diastoli ajal. Võib olla madalsageduslikuna kuuldav tervetel lastel ja täiskasvanutel kuni 35. eluaastani. Kolmas toon kesk- ja vanemaealistel, samuti kõrgsageduslik kolmas toon lastel ja noortel on patoloogiline.

· Neljas südametoon—tekib kodade kontraktsioonist tingitud vatsakese seina pinguldumisest. Tavaliselt alati patoloogiline ja märk südame diastoolse täitumise häirumisest vasaku vatsakese hüpertroofia või kahjustuse tagajärjel.

· Auskulteerimisel hinnatakse toonide iseloomu, tugevust, rütmi jm. Auskultatsiooni alustatakse reeglina südame tipupiirkonnast ja liigutakse südame põhimiku suunas. Võimalikud toonide muutused:

· Toonid on ülemäära tugevad ja kõlavad—tooni aktsent. Põhjustena näit. füüsiline/vaimne pinge, kõrge vererõhk.

· Toonid on tasased, tuhmid, halvasti kuulda. Põhjustena tulevad arvesse erinevad südamelihase kahjustused, kopsuemfüseem, paksud rindkere seinad jm.

· Toonide lõhestumine, kahestumine—ühe tooni asemel on kaks tooni.

· KAHINAD:

· Kahinad tekivad südame või sellest lähtuvate suurte veresoonte niisugustes kohtades, kus veri voolab kiiresti läbi kitsa ava. Kahinaid põhjustavad kiire verevoolu äärtel tekkivad keerisvoolud. Keerised panevad võnkuma ümbritsevaid südame- ja veresoonestruktuure, mis põhjustabki kahina teket.

· Kahinad jaotatakse:

· süstoolsed

· diastoolsed

· pidevad

· Kahinate puhul pööratakse tähelepanu:

· parim kuuldavuse koht e. punctum maximum

· kuhu sealt edasi kanduvad

· kahinate tugevus—alates väga tasasest kuni väga tugevani

· tämber—pehme, puhuv, kare, kraapiv jne.

· kahina kuju—käävjas, rombikujuline, vaibuva iseloomuga jne.

· Tekke asjaolude järgi jaotatakse kahinad:

· Orgaanilised—põhjuseks on orgaaniline südamerike või veresoonemuutus

· Funktsionaalsed—teke seotud südametalitluse funktsionaalse häirega, näit. tingitud vere ringvoolu kiirenemisest, suurenenud löögimahust, papillaarlihaste funktsiooni häirest jm

· Perikardi hõõrdumiskahin – tekib karedaks muutunud perikardilestmete üksteise vastu hõõrdumisel südame kontraktsioonide ajal. Ta on kare või kraapiv ja tundub olevat väga lähedal.

Südameklappide kuulatluskohad:

Aordiklapp – teine roietevahemik rinnakust paremal
Pulmonaalarteri klapp – teine roietevahemik rinnakust vasemal
Kolmehõlmne klapp – rinnaku alumise osa vasem serv
Kahehõlmne klapp – südame tipul
Botkin-Erbi punkt – neljas roietevahemik rinnakust vasemal

Tipul on esimene toon tugevam (Tam-ta)
Baasisel on teine toon tugevam (Ta-tam)

INSTRUMENTAALSED UURIMISMEETODID

RÖNTGENOLOOGILISED UURIMISMEETODID

Röntgenkiired läbivad organismi kudesid, osaliselt neis neeldudes. Nad läbivad erinevaid kudesid erinevalt. Väga hästi läbivad röntgenkiired õhku sisaldavaid kudesid jättes pildile heleda varju. Tihked koed (luud, südamelihas, suured veresooned, maks jne.) jätavad aga tumeda varju. Diagnostika põhinebki heleda ja tumeda kontrastil.

RÖNTGENOSKOOPIA ehk röntgenläbivalgustus – patsient seisab või istub ekraani taga ja röntgenoloog jälgib rindkereelundeid läbi röntgenekraani. On näha luud ja rindkere organid (süda, kopsud, suured veresooned, trahhea, diafragma).

Eelised: uurimine on kiiresti teostatav. Võimaldab kindlaks määrata haiguskolde asukoha ja sõltuvuse keha liikumisest. On võimalik uurida mitmes suunas.

Puudused: kiirituse aeg on suhteliselt pikk, kuid uurimise aeg on siiski piiratud kiirituskahjustuse tõttu. Ei jää andmeid hilisemaks võrdluseks ja konsulteerimiseks.

RÖNTGENOGRAAFIA ehk ülesvõtte tegemine – tavaline ülesvõte tehakse tagant ettesuunas ja me saame kujutisest negatiivi (röntgenogrammi). Uurida võib seistes, lamades, istudes. Haigel palutakse sügavalt sisse hingata, hoida hinge kinni mõni sekund ja sel ajal tehakse ülesvõte. Sügaval sissehingamisel kopsud täituvad õhuga ja kopsukude on paremini nähtav. Riietelt peab eemaldama metallesemed. Uurida võib ka küljesuunas.

Eelised: kiiritusaeg on lühike. Erinevatel aegadel tehtud röntgenülesvõtteid on võimalik omavahel võrrelda.

Puudused: ei ole võimalik uurida kopsude liikumisel, sügava sisse- ja väljahingamise faasis.

TOMOGRAAFIA – röntgenfilmid tehakse uuritavast piirkonnast kihtide kaupa. Tavaliselt tehakse tomogramme 1-2 cm vahedega soovitud sügavuses, arvestades selja poolt (nt. 5, 6, 7, 8 cm sügavuses). Uuritavast osast eespool paiknevad osad ei ole nähtavad (röntgentomograaf, tuumamagnetresonantstomograaf).
ANGIOGRAAFIA – uuritavasse veresoonde on võimalik siseneda sondiga ja teha veresoone uuring kontrastaine süstimisega (veresoonte punktsioon, arterite kaudu tehtavad uuringud, veenide kaudu tehtavad uuringud, südameõõnte kateteriseerimine).
KORONAROGRAAFIA – pärgarterite uurimine kontrastaine abil.

SONOGRAAFIA ehk ULTRAHELIUURING – ultraheliuuring on mitteinvasiivne meetod, kus kasutatakse kõrgsageduslikke helilaineid, mis peegelduvad elundilt tagasi. Peegeldunud helilained on nähtavad spetsiaalsel monitoril. Ülakõhu ultraheliuuringut kasutatakse põhiliselt sapikivide, kõhunäärme, maksahaiguste ja neeruhaiguste diagnostikas.

EHHOKARDIOGRAAFIA – mitteinvasiivne uuring, kus südant uuritakse ultrahelikiire tagasipeegeldumise abil. Võimaldab hinnata südameõõnte suurust ja kuju, vasaku vatsakese funktsiooni, seinte paksust, diagnoosida klapirikkeid jm.

ELEKTROKARDIOGRAAFIA – (EKG) on südames tekkivate elektriliste nähtuste graafiline registreerimine keha pinnalt. Rahuolekus on südamelihase rakud polariseeritud ehk laetud negatiivselt. Südamelihaserakkude aktiviseerumisel tekib elektriline ärritus ja toimub depolarisatsioon. Sellega kaasneb kontraktsioon. Erutuse taandumist nimetatakse repolarisatsiooniks. Seoses selliste muutustega tekib elektriväli, mida on võimalik registreerida nahale asetatud elektroodidega. Südame elektriline erutus algab sinussõlmes (paikneb paremas kojas õõnesveenide suubumise juures). Sealt levib erutus kodadesse ja haarab kodade vaheseina alaosas paikneva atrioventrikulaarsõlme (AV sõlm). Sealt väljub Hisi kimp, mis jaguneb kaheks sääreks. Erutus levib edasi mööda Hisi kimbu sääri Purkinje kiududele ja nende kaudu vatsakeste lihastele, põhjustades vatsakeste kontraktsiooni.

ENDOSKOOPIA – torujate ja õõneselundite uurimine optilise seadmega varustatud instrumendi abil, saab vaadelda õõneselundite sisepinda ja selle muutusi. Endoskoobis on valgustussüsteem. gastroduodenoskoopia – uuritakse magu ja 12sõrmiksoolt, koloskoopia – jämesoole limaskesta ja valendiku uurimine koloskoobi abil, koloskoobi pikkus on kuni 1,6 m, rektoskoopia – pärasoole ja sigmakäärsoole uurimine rektoskoobiga kuni 30 cm ulatuses. BRONHOSKOOPIA; TSÜSTOSKOOPIA jne. Endoskoopia seondub BIOPSIA võtmise võimalusega. IRRIGOSKOOPIA – jämesoole röntgenuuring kontrastaine abil.

RADIOISOTOOPDIAGNOSTIKA – see meetod põhineb sellel, et diagnoosimisel kasutatakse erinevaid aineid, mille molekulis tavaline aatom on asendatud radioaktiivse isotoobi aatomiga. Aine süstitakse veeni, ta koguneb uuritavasse elundisse või elimineeritakse selle elundi kaudu. Isotoop, olles kogunenud uuritavasse elundisse hakkab kiirgama Y-kiirgust. Kasutatakse vastavat andurit, mis fikseerib kiirgusimpulsid. Kompuutri abil moodustub kujutis uuritavast elundist. (kilpnäärme, südame, luude, skeleti, maksa, neerude jne. uuring). Ainetena kasutatakse radioaktiivset joodi (131J) –kilpnääre, neerud; radioaktiivset talliumi (201Tl) – süda, maks; radioaktiivset tehneetsiumi (99^MTc) – südame puhul jne.

EKG kasutamine on protseduuri lihtsuse, ohutuse ja odavuse kõrval väga informatiivne. Võimalik diagnoosida

1. rütmihäireid

2. müukardi kahjustustustust( isheemia, nekroos, müokardiit)

3. perikardi kahjustust- perikardiiti

4. klapirikete tulemusel ülekoormusest tekkivaid müokardi hüpertroofiaid

5. elektrolüütide sisalduse muutusi (hüpo-ja hüperkaleemia)

6. hüpotüreoosi

7. kopsuarteri trombembooliat

NB! Interpreteerida tuleb koos kliinilise pildi, laboratoorse leiu ja teiste uurimismeetoditega.

♥ erutusjuhtesüsteem : IMpulssi tekitavad rakud ehk pacemaker rakud on koondunud sõlmedesse ja juhteteedesse. Nimetatud rakkudel on omadus spontaanseks erutusetekkeks ehk automatismiks ja juhtivuseks müokardis

Juhtesüsteem koosneb järgnevaist osadest: