Palpatsioon ehk komplemine ehk palpatio

Palpatsioon põhineb puutetaju abil saadud informatsioonil. Võimaldab määrata elundite suurust, kuju, konsistentsi, liikuvust, valulikkust jne.

 

Naha palpatsioon. Ülemäära kuiv ja kare, tavalisest jahedam nahk —kilpnäärme alatalitlus. Soe, pehme, siidine, niiske nahk—kilpnäärme kõrgenenud funktsioon jne. Palpeeritakse esinevaid resistentsusi, kasvajaid, liigeste muutusi.

Lümfisõlmede palpatsioon – lümfisõlmed võivad olla teatud haiguste puhul palpeeritavad kaela, kukla, kaenlaaugu, kubeme piirkonnas ja rangluulohkudes. Kaelal palpeeritakse lõua all, alalõuanurga piirkonnas ja peanoogutajalihase ees.Hinnatakse: suurust, kuju, konsistentsi, valulikkust, liikuvust ümbritsevate kudede suhtes. Normaalselt lümfisõlmed ei ole palpeeritavad.

 

Rindkere palpatsioon:

· Kas esineb valulikkust?

· Kas hingamisliigutused on sümmeetrilised? Käed asetatakse sümmeetriliselt rindkerele ja jälgitakse nende liikumist koos hingamisega. Haiguse puhul võib üks rindkerepool hingamisel maha jääda.

· Rinnavärina (FREMITUS PECTORALIS) määramine: käed sümmeetriliselt rindkerele ja patsient ütleb tugevalt põristades “raudteerong”. Haiguste puhul võib rinnavärin tugevneda (kopsupõletik, tuberkuloos) või nõrgeneda (vedelik või õhk pleuraõõnes) vastaval poolel.

 

 

· SÜDAME TIPUTÕUGE--normaalselt asetseb vasemal V roidevahemikus 1cm rangluu keskjoonest seespool 2-3 cm läbimõõduga alal. Patoloogilistel juhtudel võib tiputõuge ülemäära tugevneda, nihkudes vasemale ja alla ja olla nähtav ning palpeeritav laial alal (vasaku vatsakese hüpertroofia). Tiputõuge on halvasti leitav kopsuemfüseemi ja rasvumise puhul.

· KASSINURRUMIS FENOMEN—tegemist on madalsageduslike võngetega südame kohal. Esineb näiteks aordisuistiku tugeva ahenemise e. stenoosi korral.

 

ARTERIAALNE PULSS---

 

 

 

PERKUSSIOON e. KOPUTLUS e. PERCUSSIO

Koputledes mingit kehapiirkonda paneme allasuvad koed võnkuma. Tulemuseks on heli teke, mille iseloom sõltub uuritavate kudede ja elundite omadustest (tihedus, õhusisaldus jne.).

Perkussioon on tehniliselt lihtne ja ei vaja abivahendeid. Kasutatakse sõrm-sõrmele meetodit. Alussõrmeks on vasaku käe keskmine sõrm, mis peab olema tihedalt surutud vastu uuritavat pinda. Lööke antakse täisnurga all parema käe keskmise sõrme otsaga. Löögid peavad olema piisavalt järsud, ühtlase tugevusega ning antud lõdva randmega.

Eristatakse koputuskõla 3 põhivarianti:

1. Normaalne kopsukõla e. selge kõla. Esineb tervete ja normaalselt õhuga täidetud kopsude piirkonnas. Heli on selge, tugev, kestev ja madal.

2. Tume kõla e. reiekõla. Ilmneb tihedate õhku mittesisaldavate elundite kohal (reis, süda, maks. luud). Tasane, lühike ja suhteliselt kõrge heli. Kopsude piirkonnas viitab kopsupõletikule, kopsuatelektaasile, vedelikule pleuraõõnes, laialdasemale pneumoskleroosile, kasvajale. Kõhuõõnes annavad tumedat kõla suurenenud maks, põrn, vedelik peritoneumiõõnes, ületäitunud kusepõis sümfüüsi kohal jm.

3. Tümpaaniline e. trummikõla. Tekib õhu või gaasiga täidetud õõneselundite või õõnte piirkonnas. Kõrgem või madalam suhteliselt tugev heli. Klassikaliselt tekib mao ja soolelingude kohal. Patoloogias esineb näit. kopsutühikute (kavernide) piirkonnas.