Teadusteksti olemus
Teadusteksti ьlesanne on vahendada uurimistulemusi. Teadusteksti lugejad on enamasti autori kolleegid samast teadusvaldkonnast.
Teadusteksti eeldus on usaldusvддrsus, kхik esitatud vдited peavad olema pхhjendatud.
Teaduse ьheks iseloomulikuks tunnuseks on objektiivsus ja tдpsus, sest teadusliku uurimuse tulemused peavad olema kontrollitavad. See seab teadustekstidele ьsna kindlad piirangud niihдsti ьlesehituse, stiili kui ka viitamise osas: teadustekst peab olema kirjutatud ilma emotsioonideta, andmed peavad olema esitatud tдpselt ja kхik allikaviited kontrollitavad.
Teadusteksti loomine algab probleemi pьstitamisest. Milline on probleemi lahendus, on autorile esialgu teadmata. Loomulikult ei alustata teadustццd umbropsu: enamasti on autoril probleemi kohta olemas mingi hьpotees (oletus), mida ta uurimistццga kontrollima asub. Teadusteksti pхhiidee (probleemi lahendus) selgub uurimuse tulemusena: autor peab selle kirjandust lдbi tццtades ja/vхi katseid tehes alles leidma.
Teadustekstide liigid:
- referaat,
- uurimus,
- artikkel.
Uurimus on teadustцц, mille eesmдrk on esitada uudset informatsiooni: kas mхne probleemi lahendus vхi mхne nдhtuse kirjeldus. Viimasel juhul ei anna tцц kьll pхhimхttelist lahendust kдsitletavale probleemile, kuid lisab uut teadmist juba olemasolevale.
Teadusartikkel on ajakirjas vхi kogumikus avaldamiseks mхeldud teaduslik uurimus. Artikli maht vхib olla kхikuv, ulatudes mхnest lehekьljest mхnekьmneni. Tхsise teadusteksti kirjutamine nхuab teadmisi ja kogemust, mis saavutatakse lihtsamate vormide, nagu referaatide ja хppeotstarbeliste uurimistццde kirjutamisega.
Teadustekstile on omane konventsionaalsus. Tekstid jдrgivad enamasti teatud terviklikku liigendust ja on oma struktuurilt kokkuleppelised. Neis on teatud harjumuspдrased osad:
- sisukord,
- sissejuhatus,
- teoreetilise tausta kirjeldus,
- analььsimeetodi tutvustamine,
- materjali esitamine,
- tulemused,
- analььs ja kommentaarid,
- kirjandusallikate loetelu,
- vххrkeelne lьhikokkuvхte,
- lisad.
Teadusteksti keel peab olema selge, tдpne, neutraalne ja korrektne. Kokkuleppeliselt kasutatakse teaduslikus tekstis umbisikulist vдljendust. Umbisikulise keelekasutuse puhul tuleb jдlgida, et tekst oleks ьheselt mхistetav. Kхneviis ja vorm peavad olema kogu tццs ьhtsed.
Tццd kirjutades tuleb pццrata tдhelepanu ajakasutusele (olevikku ja minevikku ei tohi kasutada lдbisegi), ainsuse ja mitmuse kasutamisele ning lause ьlesehitusele (ka loeteludes ja tabelites).
Teadustekstil on teatud vдliseid tunnusmдrke, millest olulisim on kirjandusallikatele viitamine. Ulatuslikumate teadustццde (nende hulka kuuluvad ka seminari- ja bakalaurusetццd) ьheks tunnuseks on teksti liigendamine peatьkkideks ja alapeatьkkideks.
Teadusteksti kirjutamise puhul on oluline lugeja. Kirjandusallikad tuleb tдpselt kirja panna, et lugejal oleks vхimalik neid leida. Kхik vдited tuleb esitada pхhjenduste ja tхestustega. Teaduslik info on ьldjuhul avalik ja sellepдrast peavad uurimismeetodid, katsed ja jдreldused selguma tekstist. Lugeja peab aastakьmneid hiljem suutma tхlgendada teksti nii, nagu autor on mхelnud.
Sissejuhatus
Sissejuhatuses pхhjendatakse teema valikut ning tдhtsust. Siin цeldakse lьhidalt, mis materjal on tццs uurimise alla vхetud, kirjeldatakse andmete kogumist, esitatakse varasemad seisukohad ning kirjandus, mis on teema seisukohast tдhtsad, ning pьstitatakse tцц eesmдrk ja hьpotees(id).
Materjal tuleb dokumenteerida nii, et igaьks, kes tahab seda ьle vaadata vхi kontrollida, on vхimeline ьles leidma iga uurimistццs allikmaterjalina kasutatud vдite.
Sissejuhatuses tuleb tutvustada ka tцц ьlesehitust- missugused peatьkid tццs on ja mida igaьhes kдsitletakse. Sissejuhatuse pikkus on umbes 10–15 protsenti tцц sisulise osa mahust.
Ohud: kirjutatakse liiga palju vхi liiga vдhe. Ei tohi esitada seisukohti, mida hiljem tццs ei kдsitleta.
Teemaosa
Uurimuse kirjutamist alustatakse harilikult teemaosast, nii et sissejuhatuse ja kokkuvхtte peatьkid saavad lхpliku vormi alles hiljem, sest tццst ja selle tulemustest sхltub ьsna palju see, mida sissejuhatuses on vaja eelnevalt esitada.
Kokkuvхte
Sisaldab kokkusurutult uurimuse tulemused, uurimisьlesande lahenduse, vastused sissejuhatuses esitatud kьsimustele ja hьpoteesidele.
3. T EADUSKEELE TUNNUSED
Teksti ei tohi kaunistada selliste vдljenditega, mis autorile tunduvad toredad vхi toovad teksti liigset personaalset vдrvingut.
Tekst peab olema sujuv, kergesti loetav ja tдpne. Terminite kordumisel pole vaja asendada neid sьnonььmidega. Hea teadustekst ei hьppa ьhelt faktilt teisele. Uut seisukohta ei hakata tutvustama enne, kui eelmine on lхpuni kдsitletud. Autor peab pхhjendama oma otsuseid ja lahendusi loogiliselt ja niiviisi, et lugeja saab aru, kuidas selliste jдreldusteni jхuti.
- Tдpsus
Vдited ja jдreldused peavad olema pхhjendatud kas nдidete vхi allikaviidetega.
Tuleks vдltida ebamддraste vдljenditega liialdamist (enamasti, sageli, suuremas osas, harva, mхnikord, kohati jne), sest need tekitavad paratamatult kьsimusi, kui sageli, kui harva, mis tingimustel jne. Sellest jддb ebamддrane mulje.
Alati ei ole vхimalik nimetada tдpseid arve vхi protsente. Sel juhul aitavad lugejal orienteeruda ka niisugused vдljendid nagu alla poole, ligi kolmandikul juhtudest, peaaegu kolmveerand nдidetest jne. Ebakindlus tuleb selgelt esile tuua:
On vхimalik, et…
Ьks seletusvхimalus on, et…
Vхib oletada, et …
Selline vдljendusviis ei tohi tццs muutuda harjumuseks! Kui autor midagi oletab, tuleb seda ka pхhjendada.
Tarbetut paljusхnalisust tekitab ka selliste tдitesхnade kasutamine nagu pхhimхtteliselt, eeskдtt, peaasjalikult jne:
Idamurrete mхju on eeskдtt nдha vaid mхnes kasutatud vдljendis.
- Neutraalsus
Kasutada tuleb asjalikku tarbekeelt.