Õe tegevus preanalüütilises faasis.
KLIINILINE KEEMIA…
1. Õe tegevus laboriprotsessi pre- ja postanalüütilises faasis. Laboratoorsete uuringute
tulemusi mõjutavad tegurid laboriprotsessi preanalüütilises faasis.
Õe tegevus preanalüütilises faasis.
· patsiendi ettevalmistus,
· patsiendi identifitseerimine,
· katseklaaside valik,
· saatelehe/tellimuse vormistamine,
· proovimaterjali kogumine – nt vere võtmisel katseklaaside õige järjekorra valik (erinevate analüüside jaoks verevõtmisel väga oluline),
· katseklaasi/proovinõu märgistamine (proovinõu peab olema kokkuviidav saatekirjaga), säilitamine ja transport,
· hooldusõdede ja autojuhtide informeerimine.
· Erandjuhtudel on vajalik ka tsentrifuugimine – seerumi, plasma eraldamiseks.
Õe tegevus postanalüütilises faasis I
· testi tulemuste väljastamine,
· kriitilistest väärtustest teavitamine (laboritöötaja poolt),
· analüüsi tellinud meditsiinitöötajate (arstide, õdede, ämmaemandate) poolne testide interpretatsioon ja meditsiinitöötaja-patsiendi vaheline tegevus.
· Aeg-ajalt on testi tulemuste tõlgendamisel vaja kasutada ka laborispetsialistide konsultatsioone.
· Antud etapis on väga olulisel kohal õe koostöö raviarsti, laborispetsialistide ja patsiendiga.
Õe tegevus postanalüütilises faasis II
· Pärast testivastuste saamist on vaja nende tulemuste tõlgendamine patsiendile.
· Tulemuste tõlgendamisel kasutatakse erinevaid võrdluspiire: referentsväärtused; diagnostilised otsustuspiirid.
· Kliiniliselt oluline muutus võimaldab kordusuuringute korral hinnata kas muutus on seotud kliinilise muutusega.
· Selles töös on vajalikud ka kirjalikud testitulemuste selgitused ning sisehaige õenduses omandatud teave haiguste patogeneesi kohta.
Preanalüütiliste tegurite alla kuuluvad:
· patsienti ettevalmistamisega seotud tegevused;
· proovimaterjali võtmisega seonduvad tegevused;
· proovimaterjali säilitamise ja transportimisega seonduvad tegevused;
· proovimaterjali analüüsiks ettevalmistamisega seonduvad tegevused (toimub tavaliselt laboris).
· analüüsiks kõlbmatu uurimismaterjal,
· vead proovide kogumisel, säilitamisel ja transportimisel laborisse
2. Vereseerumi ja plasma saamine. Hüübimisaktivaator, antikoagulant e hüübimisvastane aine. Miks lisatakse vereseerumi saamiseks geeli?
Paljude uuringute jaoks kasutatakse vere plasma asemele seerumit. Seerumi koostis on peaaegu sama, mis plasmal. Seerumi saamiseks lastakse veri hüübida.Seerumis puuduvad vere hüübimiseks vajalikud plasma osad, hüübimistegureid nt fibrinogeen.
Seerumi saamine lisanditeta
· Veri jäetakse mõneks ajaks toatemperatuurile katseklaasi seisma, ilma lisanditeta.
· Hüübivusfaktorid ja vererakud sadenevad katseklaasi põhja ning peale jääb seerum.
· Lõpuks tsentrifuugitakse ja eraldatakse seerum.
Hüübimisaktivaatori lisamisega:
· Punase korgiga katsuti sisaldab hüübimisaktivaatorit.
· Peale vere võtmist segatakse 5−6 korda.
· Tsentrifuugimisel sadenevad vererakud ja seerum jääb peale. Seerum eraldatakse.
Hüübimisaktivaatori ja geeliga.
· Veri võetakse kollase korgiga katsutisse, mis sisaldab geeli ja hüübimisaktivaatorit.
· Liigutatakse üles-alla katsutit ettevaatlikult 5-6 korda.
Miks lisatakse vereseerumi saamiseks geeli? Tsentrifuugimisel liigub geel vererakkude ja seerumi vahele, eraldades seerumi vormelementidest.
Vereplasma saamiseks on vaja verele lisada antikoagulanti. Antikoagulant valitakse vastavalt laboratoorsete uuringute eeskirjadele. Veri segatakse ettevaatlikult katseklaasi liigutades üles alla ca 6 korda antikoagulandiga, seejärel tsentrifuugitakse ja eraldatakse plasma.
ANTIKOAGULANDID
· Naatriumtsitraat
_ pärsib hüübimist sidudes kaltsiumit kasutatakse erütrotsüütide settekiiruse määramiseks.
· Liitiumhepariin
_ inaktiveerib trombiini ka tromboplastiini, peatades hüübimise, kasutatakse kliinilise keemia uuringuteks.
· K3-EDTA
blokeerib hüübimise kuna kaltsium seotakse täielikultkompleksühendisse. Kasutatakse peamiselt
hematoloogilistel ja immuunhematoloogilistel uuringutel, kuid kasutatakse ka kliinilises keemias ja immuunanalüüsi laboris.
· Kaaliumoksalaat, naatriumhepariin või liitiumhepariin
glükoosi aeglustumine kasutatakse glükoosi ja laktaadi määramiseks.
3. Kõlbmatu uurimismaterjali põhjused. Missugune uurimismaterjal on kõlblik uuringu teostamiseks?
Laboril on õigus uuringu teostamisest keelduda kui:
saatelehel puudub patsienti või tellimust üheselt määratlev identifikaator;
saatelehel puudub proovi saatnud tervishoiuasutuse nimetus; saatelehel puudub proovi
saatnud arsti nimi või kood; saatelehele ei ole märgitud tellitavat uuringut või uurimismaterjali; vale uurimismaterjal või proovianum; uurimismaterjali ebapiisav kogus; proovi transpordi- ja hoiutingimused ei vasta nõuetele; proovianum on purunenud; saateleht on saabunud ilma materjalita või vastupidi; patsiendi nimi ei vasta proovianumale kleebitud
ribakoodile või saatelehele (tellimuslehele); proovi kogumise aeg ei vasta teostatavaks
uuringuks ettenähtule, uurimismaterjal on hemolüütiline jne.
4. Hemolüüs. Hemolüüsi tekkimise põhjused veenivere võtmisel, transportimisel ja
säilitamisel.
· Žguti hoidmine üle ühe minuti.
· Katseklaaside raputamine (ei tohi raputada), säilitamistingimused ( peab 4,5 kraadi juures hoidma), transpordi tingimused (katseklaas peab püsti seisma), verevoolu suunamine katseklaasi põhja ning katsuti peab olema täiesti täitunud.
· Des. aine ei tohi katseklaasi sattuda. Des. vahend satub katseklaasi kui ei oota natuke aega.
· Peab verevoolu suunama vastu katseklaasi seina, hemolüüsi põhjustab kui vahutab.
· Liiga kiire vere aspireerimine läbi väikese diameetriga nõela tekitab artifitsiaalse hemolüüsi ohu.
5. Vererakkude klassifikatsioon ja funktsioon organismis. Hemogramm viis osalise
leukogrammiga. Hemogramm kolme osalise leukogrammiga.
Vererakud jaotatakse punalibled e erütrotsüüdid, valgelibled e leukotsüüdid ja vere liistakud e trombotsüüdid.
Erütrotsüüdid on vajalikud hapniku vastuvõtuks kopsudes ja äraandmiseks kudedes.
Leukotsüütide ülesandeks on kahjutustadaorganismile võõraid, peamiselt valgulisi ühendeid. Trombotsüüdid sisaldavad aineid, mis on olulised vere hüübimisel ja veresoonte ahendamisel.
Hemogramm − erütrotsüüdid ja indeksid, trombotsüüdid ja indeksid, leukotsüüdid,
hemoglobiin, hematokrit.
Hemogramm kolmeosalise leukogrammiaga (granulotsüüdid, lümfotsüüdid, monotsüüdid; hemgoramm)
Viieosalise leukogrammiga (neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid, lümfotsüüdid, monotsüüdid).
6. Aneemia (verevaesus e kehvveresus) iseloomustavad uurimismeetodid ja laboratoorsed
uuringud. Rauavaegusaneemia.
Hemolüütiline aneemia. Hemolüüsi olemasolu kinnitamiseks tehakse vereanalüüs (punaliblede ja retikulotsüütide ehk noorte punaliblede hulk, hemoglobiin, bilirubiin jt), uriinianalüüs ning lisaks erinevaid spetsiifilisi uuringuid ja analüüse hemolüüsi põhjuse selgitamiseks.)
Rauavaegusaneemia
Madal hematokrit ja hemoglobiini hulk. Madalad punavereindeksid. Madal vereseerumi ferritiini ja rauda transportiva valgu transferriini sisaldus. Teisi uuringuid kasutatakse vajadusel rauavaeguse põhjuse kindlaks tegemiseks (väljaheite veresisalduse määramine; gastroskoopia ehk mao sondiuuring, kolonoskoopia ehk jämesoole sondiuuring, günekoloogiline läbivaatus jt.)
Kroonilise haiguse ja infektsiooniga seotud aneemia
Uuringud:
• Hematokrit (madal)
• Hemoglobiin (madal)
• Retikulotsüütide hulk (madal või normis)
• Seerumi ferritiini tase (normis või sagedamini tõusnud)
• Seerumi raua sisaldus (madal või normis)
• Rauasidumisvõime (normis)
Rauavaegusaneemia - raua puudusest tingitud anemia.
1. Erütrotsüütide settekiiruse uuring
2. Hemoglobiini uuring (B-Hb)
3. Punaliblede indeksid. Näiteks rauavaegusaneemia korral on punalibled väikesed ja kahvatud.
4. Kui tegu on aplastilise aneemiaga siis on kõige kasulikum täisvereanalüüs ehk üldvereanalüüs, kus analüüsitakse nii punaliblesid, valgeliblesid kui ka vereliistakuid, sest sel juhul on neid vähem.
Täisvereanalüüs- kõige tavalisemat vereanalüüsi, mille puhul määratakse hemoglobiini sisaldus, leukotsüütide ja erütrotsüütide arv ja nii edasi.
Kas erütrotsüütide settereaktsioon on aneemia marker? On teada, et see suureneb aga kas määrab ära ei ole kindel.
Miks erütrotsüütide settekiirus muutub aneemia puhul? Sest punaliblede arv väheneb/langeb ja settereaktsioon kiireneb, sest neid on vähem.
7. Ägeda põletiku objektiviseerimiseks kasutatavad uurimismeetodid (CRV, leukotsüütide üldarv, leukogramm).
Leukotsüütide arv,
Leukogramm,
Transferriini langus (β- Globuliin),
C-reaktiivnse valgu kontsentratsiooni tõus,
hüpoalbumiineemia langus,
α1-1 antitrüpsiini kontsentratsiooni suurenemine,
Haptoglobiini tõus,