LDL ( low density lipoprotein) kolesterool . Tema liikumissuund on vastupidine HDL kolesteroolile.
Ta viib kolesterooli perifeeriasse, kus see kudedes deponeeritakse ja sellega
suurendab see nii südame-veresoonkonna haiguste riski. LDL-kolesterool moodustab umbes
60−70% kõigist vereseerumi kolesteroolist. Kõrge LDL kontsentratsiooni korral veres
võib ta järk-järgult sadestuda veresoonte seintele ja võib moodustada aterosklerootilisi
naaste, mis takistavad verevoolu ja soodustavad trombide teket, mis omakorda võib viia
veresoonte ummistumiseni ja sellega infarkti tekkele. Selle tõttu nimetatakse teda „halvaks
kolesterooliks“, kuid see pole ametlik termin.
HDL ( high density lipoprotein) kolesterool on kolesterooli transportija. 1/3−1/4 kolesteroolist transporditakse selles vormis. Seda toodetakse maksas ja väikestes kogustes soolestikus.
Ülesandeks on kolesterooli transport perifeeriast maksa, kus toimub selle väljutamine
organismist. Seega on liikumise suund LDL kolesteroolile vastupidine – perifeeriast
maksa ja tema funktsioon üleliigse kolesterooli transport maksa veresoonte seintel asuvatest
naastudest. Seega aeglustab naastude kasvu, seetõttu nimetatakse teda „heaks kolesterooliks“,
kuid see pole ametlik termin. HDL kolesterool takistab kolesterooli ja lipiidide
sisenemist rakku ja seega toimida kaitsemehhanismina.
| Üldkolesterool mmol/l | LDLkolesterool mmol/l | HDL- kolesterool mmol/l | Triglütseriidid mmol/l | Üldkolesterool/ HDL | |
| Soovitav väärtus | < 5,0 | < 3,0 | naised >1,2 mehed >1,0 | <1,7 | <4,5:1 |
| Referentväärtused | 18−<30 a 2,9−6,1 30−<50 a 3,3−6,9 _50 a 3,9−7,8 | 18−<30 a 1,2−4,3 30−<50 a 1,4−4,6 _50 a 2,0−5,3 | >18 a naised 1,0−2,7 mehed 0,8−2,1 |
32. Ensüümide klassifikatsioon.
Ensüümid on endogeensed spetsiifilised biokatalüsaatorid (reaktsiooni kiirust muutev aine),
mis struktuurilt liht- ja liitvalgud. Rahvusvaheline ensüümide komisjon jagab katalüüsitavate
reaktsioonide alusel ensüümid kuude rühma:
Ensüümide rühma nimetus Näited
1. Oksüreduktaasid Laktaadi dehüdrogenaas
2. Transferaasid Alaniini aminotransferaas (S-ALAT,
Sünonüümid ALT, GPT)
3. Hüdrolaasid Fosfolipaas, astetüükoliini esteraas
4. Lüaasid Püruvaadi dekarboksülaas
5. Isomeraasid Metüülmalonüül-CoA
6. Ligaasid Püruvaadi karboksülaas
Vereplasmas olevaid ensüüme jaotatakse:
Funktsionaalsed plasmaensüümid (nendel on plasmas kindel ülesanne ja nende
kontsentratsioon on plasmas kõrge nt lipoproteiini lipaas, ensüümsed verehüübimisfaktorid,
külomikronite protsessingu ensüümid jt.
Mittefunktsionaalsed plasmaensüümid (nende toimekohaks ei ole vereplasma, mistõttu
normaalselt on nende tase plasmas väga väike, nad satuvad plasmasse vaid
koerakkude uuenemise käigus nt kreatiniini kinaas, pankrease amülaas, aluseline
fosfataas, amiinotrasferaasid jt.
33. Ägeda müokardiinfarkti diagnostikas kasutatavad biomarkerid.
Eelkõige kasutatakse ägeda müokardiinfarkti diagnostikas EKG-d. Vereanalüüsidest aga:
1. Kreatinii kinaas (S-CK)
2. Kreatiini kinaasi isoensüüm MB (CK-MB)