Glükohemoglobiin. Glükoosi tolerantsustest, vastunäidustused ja näidustused selle
teostamiseks. Referentsväärtused.
Diagnostika: Suhkurtõve ja teiste glükoosi ainevahetushäirete laboratoorsed uuringud on: vereglükoosi määramine;
glükohemoglobiini (B-HbA1c) määramine;
insuliini määramine;
ebaselgetel juhtudel teostatakse glükoosikoormustest e glükoositaluvustest e glükoositolerantsustest,
vajadusel kasutatakse glükoosisisalduse määramist uriinis.
Glükoos veres?
Glükohemoglobiin. Hemoglobiin (Hb) on neljast heemist ja neljast peptiidahelast
koosnevast tetrameersest valgust. Kogu hemoglobiinist umbes 97% moodustab
täiskasvanul HbA (A – adultus, lad. k täiskasvanu). Vähesel hulgal leidub ka teisi vorme
(HbA2, HbF). HbA koostisesse kuuluvad alavormid – glükeeritud hemoglobiinid (HbA1a,
HbA1b ja HbA1c), üldnimetusega HbA1. HbA1c moodustab umbes 80% kogu
glükeeritud hemoglobiinist. HbA1c glükeerimisel lisatakse glükoosijääk valgu
aminorühmale, protsess on mitteensümaatiline ja praktiliselt pöördumatu.
Glükohemoglobiini (HbA1c) hulk veres on võrdelises sõltuvuses glükoosi sisaldusest veres
ja erütrotsüütide elueast.
Suhkurtõve diagnostiliseks kriteeriumiks on HbA1c väärtus üle 48 mmol/mol (üle 6,5%).
Diagnoos tuleb kinnitada korduva testimisega, milleks sobivad: korduv HbA1c määramine;
paastuglükoosi tase seerumis/plasma üle 7.0mmol/l; juhusliku päevase glükoosi tase seerumis/
plasmas üle 11,0mmol/l; glükoositaluvuse proov: diagnostiline kriteerium paastuglükoosi
tase seerumis/plasmas üle 7,0mmol/l või glükoosi tase seerumis/plasmas 2 tundi
pärast glükoosi manustamist üle 11,1mmol/l.
Juhul, kui erinevate meetodite (HbA1c ja ükskõik millise plasmaglükoosi testi) kombineerimisel
vastab üks tulemus suhkurtõvele, kuid teine mitte, siis tuleb teostada suhkurtõbe
näitavat testi korrata.
Glükoosi tolerantsusest. Ei kasutata suhkurtõve diagnostikas rutiinse testina, vaid ainult
ebaselgetel juhtudel. Tingimused testi teostamiseks:
_ Vältida näljaseisundit. Uuritav peab kolm päeva enne testi teostamist järgima elustiili
ja füüsilist aktiivsust ning süsivesikute sisaldus dieedis peab olema vähemalt
150g päevas.
_ Testi eel 10 tundi mitte süüa (10 tunnine paast), ei tohi tarvitada ravimeid, mis võivad
mõjutada vereglükoosi taset. Testi ajal on keelatud suitsetamine ja füüsiline
koormus.
_ Vastunäidustused naistel menstruatsioon, palavikuga kulgevad haigused, raske üldseisundiga
haigused. Juhul kui söömata seisundi glükoosi väärtused on selgelt üle
normi on test vastunäidustatud.
Suhkurtõve diagnoosimiseks kasutatakse suhteliselt vähe. Küll omab kliinilist tähendust
glükoosi ainevahetushäirete diagnoosimisel.
Referentsväärtused:
Glükoosi referentsväärtused on kliiniliselt tervete isikute vereplasmas: lastel 3,3–5,6 mmol/l; täiskasvanutel 3,9–6,1mmol/l.
30. Glükoosi sisaldust reguleerivad hormoonid.
Vereglükoosi sisaldust reguleeritakse rea hormoonide kaudu, mis mõjutavad glükoosi ainevahetust nii maksas kui perifeersetes kudedes.
Tähtsamad neist on:
insuliin – langetab glükoosi sisaldust veres;
glükagoon – tõstab glükoosi sisaldust veres;
adrenaliin – tõstab glükoosi sisaldust veres;
kasvuhormoon – tõstab glükoosi sisaldust veres;
türoksiin tõstab glükoosi sisaldust veres;
glükokortikoidid tõstavad glükoosi sisaldust.
31. Lipiidide ainevahetusnäitajad: Üldkolesterool, LDL-, HDL-kolesterool –
referentsväärtused. Kliiniline tähendus.
Kolesterool (Chol) on loomsetele kudedele omane rasvlahustuv sterool (küllastamata alkohol), mida organism vajab oma rakukestade sileduse tagamiseks, steroidhormoonide
lähteaineks ja sapphapete moodustamiseks. Kolesterool on inimkehas enimleiduv tsükliline
alkohol, mida saadakse toidust (eeskätt loomsetest rasvadest) ja ka sünteesitakse maksas.
Kolesterool on oluline rakumembraanide komponent ning mitmete füsioloogiliselt tähtsate
steroidide (sapphapped, D-vitamiin, steroidhormoonid) sünteesi eelühend. Kolesterooli
veelahustuvus on väike, praktiliselt lahustumatu. 25°C juures lahustub 100ml vees
maksimaalselt 0,2mg. See põhjus on ka ainus, mis seob kolesterooli lipiididega ja seetõttu
on väikese mööndusega lubatud rääkida kolesteroolist kui lipiidisarnasest tsüklilisest
ühendist.