20. Uriini laboratoorne uurimine. Diurees.
Vaatlus. Uriini värvus - täiskasvanul on uriin õlgkollane. Värvus oleneb peamiselt
urobiliini ühenditest ja pigment urokroomi sisaldusest. Värvus on korrelatsioonis uriini
eritihedusega ja vastupidises seoses uriini hulgaga. Värvus muutub kiiresti juba lühiajalise
säilitamise järgselt, muutub läbipaistmatuks, osaliselt bakterite hulga tõusust ja osaliselt
mõningate ainete väljasadenemisest tingituna.
Uriini reaktsioon. Uriini pH on 4,5−8,0 ja sõltub toidust. Uriinihappelisuse põhjused: liharikas toit, atsidoos jt. Uriini alkaalsuse e aluselisuse põhjused: lihavaba taimetoit, sekundaarselt pärast uriini pikaaegset seismist, kuseteede nakkuste korral (ammoniaaki produtseerivate bakterite – proteus tõttu). Segatoidulisel on nõrgalt happeline või neutraalne.
Uriini reaktsiooni määratakse ainult värskel uriinil.
Eritiheduse määramine. Referentsväärtused: 1014–1025. Kõrge eritiheduse põhjused:
vähene vedeliku tarvitamine, glükoosi, valkude sisaldus (proteinuuria) annab kõrge eritiheduse,
Madala eritiheduse põhjused: liigne vedeliku tarvitamine, antidiureetilise hormooni
puudulikkus (mage diabeet).
Uriini keemiline uurimine. Põhiuuring tehakse testriba abil. Määratakse valk, glükoos, bilirubiin, ketoonid, urobilinogeen, nitritid.
Uriini sade. Vererakkude esinemine: normaalselt erütrotsüüte – üks üksikutes vaateväljades, normaalselt leukotsüüte – kuni 2 (naistel 4) vaateväljas, granulotsüütide ja mikroobide leidumine viitab põletikulistele protsessidele. Lameepiteelrakud satuvad uriini
ureetrast ja välissuguelunditelt.
Diurees Uriini eritumist nimetatakse diureesiks (päevane, öine, ööpäevane).Täiskasvanul inimesel tekib tavalise vee- ja toidu režiimi korral ööpäevas keskmiselt 1,2−1,6 l uriini.
Lastel oleneb uriini hulk vanusest:
kuni 1 aasta 50−70ml;
1−5 aasta 600−900 ml;
5−10aasta 700−1200ml;
10−14 aasta 1000−1500ml.
21. Uriini kogumine põhiuuringuks (sõeluuringuks) ja mikrobioloogiliseks uuringuks.
Selleks, et võtta keskjoa uriini proovi, peate olema 10-14 tundi söömata-joomata, vajadusel üks klaas puhast vett ei tee midagi hullu.
Uriin tuleb koguda otse proovinõusse ehk uriini ümbervalamine ühest nõust teisse ei ole lubatud.
Proovinõu peab olema kuiv ja puhas ning hermeetiliselt suletav.
Enne urineerimist peate pesema oma välised suguelundid sooja voolava veega.
Naistel-kui esineb tupevoolust või mentruaalverd, tuleb kasutada tampooni.
Uriini kogumiseks urineerida mõni millimeeter uriini WC potti, seejärel uriinijuga katkestamata koguda uriin (umbes 50 ml) proovinõusse ja lõpetada urineerimine taas WC potti.
Proovinõu sulgeda, markeerida.
Imikute puhul võib kasutada uriini kogumiskotikest.
Eelnevalt pesta imiku välissuguelundid, kinnitada kotike ning jälgida uriini kogunemist.
Uriin kanda steriilse pipetiga kogumiskotikesest proovinõusse ning samuti sulgeda ja markeerida proovinõu.
Mikrobioloogliseks uuringuks on vajalik steriilne topsik (vt konkreetse laboratooriumi eeskirjad). Analüüsiks võetakse tavaliselt hommikune uriin.
22. Kuidas nimetatakse valgu ilmumist uriini?
Valgu eritumist uriiniga üle 150mg/24 h jooksul või füsioloogilise valgumustri muutust nimetatakse proteinuuriaks .
23. Nimetage ja kirjeldage proteinuuria liike.
Proteinuuriad. Proteinuuriaid jaotatakse mitmeti. Jaotus proteinuuria põhjuste järgi:
_ Lühiajaline funktsionaalne proteinuuria – esineb rohke valgusisaldusega toidu söömise,
suurenenud lihaskoormuse, füüsilise koormuse järgselt (nn marsi
proteinuuria), keha tugeval jahtumisel, ülekuumenemisel, vereülekande, raseduse
puhul (eriti viimastel nädalatel).
_ Ortostaatiline proteinuuria – täheldatakse noorukitel valdavalt noormeestel pikaajalise
seismise järgselt ja kehaasendi järsul muutusel.
_ Ebaproteinuuria – võib esineda naistel tupevooluse korral. Valgu hulk on väike.
_ Prerenaalne s.o mitteneeruhaigusest tingitud nt neeru hüpoksia, šokk, raske
atsidoos, äge südamepuudulikkus, hüpertensioon, raske aneemia jne.
_ Renaalne, selle põhjuseks võib olla kas primaarne neeruhaigus või sekundaarne
neeruhaigus (suhkurtõbi, malaaria), ravimid ja toksiinid (kullapreparaadid,
penitsillamiin).
TÜ Kliinikumi Ühendlabori käsiraamatus esitatud jaotus:
_ Funktsionaalne (raske füüsiline pingutus, dehüdratatsioon, nn ortostaatiline
proteinuuria, palavik, alajahtumine, ränk emotsionaalne stress).
Orgaaniline, seotud neeruhaiguse või süsteemse patoloogiaga.
_ Prerenaalne − mitte neeruhaigusest tingitud: neeru hüpoksia (nt šokk, raske
atsidoos, äge südamepuudulikkus, raskekujuline aneemia, preeklampsia);
müeloomtõbi; hüpertensioon.
_ Renaalne: glomerulonefriit; nefrootiline sündroom, põhjuseks: primaarne neeruhaigus:
enamik glomerulonefriite, tingitud tavaliselt (80%) tsirkuleerivate immuunkomplekside
kuhjumisest päsmakestes; sekundaarne neeruhaigus (diabeet,
amüloidoos, süsteemne erütematoosne luupus, malaaria, alumise õõnesveeni või
neeruveeni tromboos) ; ravimid ja toksiinid (kullapreparaadid, penitsillamiin); de
Toni-Fanconi sündroom; neeruparenhüümi destruktsiooni põhjustavad kasvajad või
infarkt.
_ Postrenaalne: neeruvaagna või kusejuhade põletik, tsüstiit, uretriit, prostatiit.
_ Glomerulaarne – iseäranis albumiini, aga ka globuliinide suurenenud filtratsioon
päsmakeste kapillaaride kaudu.
_ Tubulaarne – peamiselt tubulointerstitsiaalsete haiguste puhune väiksema molekulkaaluga
valkude eritumine.
_ “Ülevoolu” proteinuuria – mingi valgu (valdavalt immuunglobuliinide vabad kerged
ahelad) üleproduktsioon ja sellest tingitud eritumine uriiniga.
Jaotus eritunud valgu hulga järgi:
_ Vähene < 1 g/d;
_ Mõõdukas 1–3,5 g/d või U-Prot/U-Crea > 0,3 mg/mg;
_ Nefrootiline > 3,5 g/d või U-Prot/U-Crea > 2,6 mg/mg.
24. Glükoosuuria, selle põhjused.
Glükosuuria tekib, kui glükoosi sisaldus uriinis ületab neerude reabsorptsioonivõime.
Renaalne glükosuuria
Kui neerutorukeste glükoosi reabsorptsioonilävi on oluliselt langenud, võib leida uriinis glükoosi isegi siis, kui veres on glükoosisisaldus normaalne. Glükosuuriat esineb sageli rasedatel (5 – 10%), kuid peale sünnitust see kaob.
Alimentaarne glükosuuria
Võib esineda suurte koguste süsivesikute manustamise järgselt.
Neerupuudulikkusega kaasnev glükosuuria
Esineb, kui neerufunktsioon langeb alla 30% normaalsest. Samuti ägeda neerupuudulikkuse korral.
Vale-negatiivsed tulemused: salitsülaatide metaboliidid suurtes kogustes.
Vale-positiivsed tulemused: tugevad oksüdeerivad puhastusvahendid.
25. Nimetage põhilised verevalgud.
Albumiin ja globuliin
26. Albumiin: iseloomustage, kus toimub albumiini süntees jne. Kliiniline tähendus:
nimetage haigusi, mille puhul albumiini hulk vereseerumis väheneb.
Albumiin . On maksas sünteesitav ja kvantitatiivselt olulisim valk. Moodustab 60% üldvalgust.
Ta on plasma osmootse rõhu peamine hoidja ja seega osaleb vedeliku jaotumises
plasma ja intratsellulaarse ruumi vahel. Albumiin on rasvhapete, sapphapete, vitamiinide,
bilirubiini, ravimite transportvalk. Albumiini kontsentratsioon seerumis sõltub tema sünteesi,
lagundamise ja erituse kiiruse vahekorrast, samuti jaotusest ekstra- ja intratsellulaarse
ruumi vahel.
Hüperalbumineemia: on tavaliselt seotud dehüratatsiooniga (vedeliku kaotusega).
Hüpoalbumiineemia: on sünteesi langus, mis võib tekkida alatoitumuse, malabsorptsiooni
(imendumise häired), põletikureaktsiooni, makskahjustuste, suurenenud katabolismi (trauma,
sepsis, kõrge palavik, pahaloomulised kasvajad) ja suurenenud kaotuse korral neerude
kaudu või ümberpaigutuse tõttu. Nt maksatsirroos, ajukasvaja, anoreksia.
27. Glubuliinid: iseloomustage neid, kliiniline tähendus. Nimetage immuunoglobuliinide
tüübid, nende funktsioon.
Globuliinid . Peamised valgud globuliinide rühmades on: 1-globuliinid: 1-antitrüpsiin,
1- happeline glükoproteiin; 2-globuliinid: 2-makroglobuliin (AGM), haptoglobiinid,
tseruloplasmiin; _-globuliinid: transferriin (Trf), komplemendi komponent C3, _-
lipoproteiin ja _-globuliinid: immuunoglobuliinid - IgG (ülekaalukalt), IgA, IgM, IgD, IgE.
Alfa-1-globuliinid sünteesitakse maksas. Nende tõusu põhjustavad mitmesugused infektsioonid, koenekroos, kõrge östrogeenide nivoo. Alfa-1-globuliinide langus on aga tingitud geneetilisest sünteesi häirest.
Alfa-2-globuliinid sünteesitakse maksas. Tõusu põhjused on nefrootiline sündroom, vastsündinuiga, rauavaegusaneemiad. Langus on aga seotud proteaaside kõrge aktiivsusega.
Siia rühma kuulub ka haptoglobiin (Hp), mis on maksas sünteesitav 2-glükoproteiin. Ta
seob ekstratsellulaarse hemolüüsi käigus vabanenud hemoglobiini kompleksiks (tähistus
Hp-Hb), mis eemaldatakse kiiresti vereringest maksa Kupferi rakkude poolt. Ta on ägeda
faasi valk ja tal on tähtis roll põletikuliste protsesside kontrollis. Tõus tekib sarnaselt teiste
ägeda faasi valkudega. Langust põhjustavad hemolüütilised seisundid.
Beeta-globuliinid . Transferriin sünteesitakse maksas, põrnas, luuüdis. Komplemendi
komponent C3 sünteesitakse maksas ja makrofaagides. _-lipoproteiin sünteesitakse maksas.
On maksas ja väiksemal määral põrnas, lümfisõlmedes, testistes ja ovaariumides sünteesitav
beeta-globuliin. Transferiini peamiseks ülesandeks on raua transport. Ta seob
pöörduvalt raua, vase ioone. Ta on nn negatiivne ägeda faasi valk. Transferiini tõus viitab
raua vaegusele. Transferiini langus on iseloomulik ägedale põletikureaktsioonile ja valgukaotusega
seotud seisundile.
Gamma-globuliinid e immuunoglobuliinid sünteesitakse B-lümfotsüütides. Nad toimivad
antikehadena, nad seovad kehavõõraid antigeene ja vahendavad nende hävitamist rakulise
immuunsüsteemi poolt. Iga Ig molekul on spetsiifiline ühele antigeensele determinandile.
Erinevaid immuunoglobuliine on väga palju. IgG, IgA, IgM, IgD ja IgE. Neist kolm esimest
kvantitatiivselt olulisemad. Gamma-globuliinide tõusu põhjustavad mitmesugused kroonilised infektsioonid, tuumorid, maksatsirroos. Languse põhjuseks on pärilikud sünteesi
häired.
28. Üksikvalgud: CRV ja troponiin, müoglobiin - nende kasutamine haiguste
diagnostikas.
C-reaktiivne valk − sünteesitakse maksas. Nimetuse on ta saanud omadusest siduda mõnede
pneumokokkide kihnu C-polüsahhariide. Ta on ägeda faasi valk, mille produktsioon
suureneb põletikureaktsiooni korral kõige kiiremini (6−12 tunni jooksul). Füsioloogiline
roll ei ole selge, kuid on teada, et ta tõstab fagotsütoosi aktiivsust. Tema olulist tõusu ei ole
täheldatud raseduse ja viirusinfektsioonidest tingitud põletike korral.
Kõrgtundlik C-reaktiivne valk (high sensitive C-reactive protein). C-reaktiivse valgu
määramist kõrgtundliku meetodiga kasutatakse südame-vereringe haiguste riski hindamiseks.
Südame-vereringe haiguste riski kriteeriumid on:
Troponiinid on lihasrakkude (skeleti ja südame) kontraktiilse aparaadi valgud. Troponiin
imbub verre nagu ensüüm kreatiinini kinaas, kui rakud kahjustuvad. Neid on kolm eri
vormi: TnI, TnT ja TnC. Aminohapete järjestus südamelihase troponiinide T ja I erineb skeletilihaste omast.
Südameinfarkti tuvastamiseks kasutatakse TnI, TnT. (Cardiac
troponin T - cTnT ja Cardiac troponin I - cTnI).
Alates 2012.a kasutatakse Eesti enamustes laborites cTnT määramiseks kõrgtundlikku
meetodit. Kõrgtundlik meetod võimaldab määrata täpselt ka väga madalaid troponiin T
tulemusi. Kõrgtundliku meetodil (cTnT-hs) määratud cTnT viitavad müokardi nekroosile väärtused 14 ng/L.
Müoglobiin (S-Myogl, P-Myogl) on hapnikku siduv valk südame-ja skeletilihastes. Tema
väike molekulmass ja paiknemine tsütoplasmas tingivad lihasraku kahjustuse korral
müglobiini perifeersesse verre jõudmise juba 1−2 tunni jooksul pärast rakukahjustust.
Maksimaalse kontsentratsiooni saavutab 4−12 tundi ja väheneb referentspiiridesse 24 tundi
rakukahjustusest arvates. Määramise näidustused: ägeda mükardiinfarkti (ÄMI) diagnostika
esimestel tundidel mittespetsiifilise markerina; reinfarkti diagnostika eelnevast infarktist
tingituna suurenenud S-cTnT väärtuse korral.
29. Suhkurtõve diagnostika: missuguseid uuringuid selleks kasutatakse. Glükoos veres.