Kehaline koormus ja südame – vereringesüsteem
Tallinna Tervsihoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
Õ16
Anastassia Kuzmina
LIIKUMISE OLULISUS
Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas
Tallinn 2014
SISUKORD
S ISSEJUHATUS..................................................................................................................3
1. Füüsiline aktiivsus.......................................................................................................4
1.1 Regulaarse füüsilise tegevuse eelised.........................................................................5
1.2 Kehalise koormuse mõju organismile.........................................................................6
2. ARUTELU........................................................................................................................10
KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................11
SISSEJUHATUS
Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade liikumise olulisusest ning kehalise koormuse mõjust tervisele. Tänapäeva ühiskonnas on tehnika ja tehnoloogia areng olnud niivõrd kiire, et inimeste kehalise koormuse tase jääb tublisti alla füsioloogiliselt hädavajaliku piiri. (Arvisto jt 2007: 4). Nii tööprotsessis kui ka igapäevastes tegemistes on inimesed mugavamaks muutunud. Enam ei nõua samasugune töö nii suurt pingutust, kuna masin suudab töö efektiivsemalt ära teha. Ometi on liikumisharrastus ühiskonna heaolu ja jätkusuutlikkuse lahutamatut osa. Liikumisharrastuse all mõistame antud juhul kas võistuslikku liikumist, mittevõistluslikku liikumist ehk reakreatiivset liikumist või töö- ja olmeliikumist. (Arvisto jt 2007: 4).
Liikumisharrastust võib õigusega pidada väga otstarbekaks ja efektiivseks mooduseks arendamaks-säilitamaks kehalist vormi, vaimset tasakaalu ja üldist jõudlust, rääkimata positiivsest meelelahutuslikust ja emotsionaalsest mõjust. Teatavasti seisab eesti rahvas silmitsi suure haigestumisega, kusjuures just nendesse haigustesse, mida saaks oluliselt vähendada just õige liikumisega. See tuleb ka lõppkokkuvõttes odavam kui kallis ravi, rääkimata harrastaja igapäevase enesetunde paranemisest ja ettevõtlikkuse lisandumisest. Liikumisharrastus seostub reeglina ka eluterve elamisviisi ja ellusuhtumisega, olles seega vastukaaluks üha vohavale elupõletajaslikule ennasthävitavale eluviisile. Vaatamata tippsprtlaste üpris arvukatele kordaminekutele ja spordivõistlustel osalejate arvu mõningale suurenemisele, jätavad rahva liikumisharjumused regulaarse treenimise mõttes veel kõvasti soovida. (Arvisto jt 2007: 4).
1. FÜÜSILINE AKTIIVSUS
„Inimese keha on loodud aktiivselt liikuma ning taluma erinevaid kehalisi pingutusi.” (Siller 2010: 44). Enamik meie organeid vajavad pidevat treeningut. Millises ulatuses sport kasuks tuleb, sõltub aga inimese igapäevaelust. See, kes päevad läbi füüsilist tööd teeb, võib õhtul täiesti vabalt puhata, vastupidiselt neile, kes kogu päeva jooksul kontoris istumist nõudvat tööd teevad. ” (Hofmann 2004: 64).
Liikumine on inimese elu igapäevane osa nagu toitumine, magamine ja töötamine. Küsimus on vaid selles, kas ja kui palju elanikest liigub piisavalt, et avaldada soodsat mõju tervisele ja psühholoogilisele heaolule. Liikumisharrastusi võib jaotada kolmeks komponendiks: võistuslik, rekreatiivne, töö- ja olmeliikumine.
Võistlusliku iseloomuga liikumise alla kuulub peamiselt sportliku suunitlusega treening, mis on kas organiseeritud või mitteorganiseeritud. Selle liikumisharrastuse alla ei kuulu professionaalne sport. Mitteorganiseeritud võistusliku iseloomuga liikumist harrastab inimene reeglina üksi.
Reakreatiivse liikumise alla kuuluvad vormid, mis ei ole seotud võistlemise ja tulemuslikkuse parandamisele suunatud kehalise liikumisega. Nii võib näiteks harrastada matkamist looduses või kaljuronimist, mis annab piisava kehalise koormuse. Samas ei ole tema liikumisharrastus
seotud teistega võistlemisega, küll aga sageli enda proovilepanemisega ning kehaliste
võimete arendamisega.
Töö- ja olmeliikumine on kõige raskemini määratletav (ja ka mõõdetav) liikumisharrastuse vorm. Siia kuulub näiteks füüsilise iseloomuga töö, jalgsi või jalgrattaga tööle ja koju liikumine ning muu olmeliikumine, mis on seotud energiakuluga. (Raudsepp 2007: 11).
Kui liikumisega soovitakse parandada tervislikku seisundit, peab teadma, milline liikumine on selleks vajalik, teiste sõnadega, peab tundma liikumise kestuse, kordumissageduse, koormuse ja liikumisviiside seost organismis tekkivate reaktsioonidega. Kestusest rääkides mõeldakse tavaliselt minuteid ja sagedust arvestatakse kordades nädala jooksul. Liikumisviisi all mõeldakse tavaliselt hingamis- ja vereringeelundeid koormavat või lihasejõudu nõudvat liikumist. (Oja 2007: 61-62).
1.1 REGULAARSE FÜÜSILISE TEGEVUSE EELISED(ümberkirjutatud juba poolenisti)
On tõestatud, et treening mõjutab peaaegu kõiki inimorganismi funktsioone positiivselt. Regulaarne füüsiline tegevus aitab muuta lihaskonda paraja koormusega liikumisel jõulisemaks ja tugevamaks, lihaste vastupanuvõime väsimusele ja kurnatusele paraneb. Hingamine muutub sügavamaks ja aeglasemaks, kuna kopsude ning ka teiste organite verevarustus muutub paremaks, töö aga efektiivsemaks. (Hofmann 2004: 65).
Füüsiline koormus vähendab kehast lähtuvaid ebameeldivaid aistinguid ja tekitab heaolutunde, erksust ja lõõgastunud olemist nii liikumise ajal kui ka mõni tund selle järel (Nupponen 2007: 48). Väljaelamata agressiivsus või kuhjatud stress laheneb. Samuti alaneb kolesteriini ja kusihappe tase veres. Südame-vereringesüsteemi puhul aga aeglustub pulss, südamelihaste hapnikutarvidus väheneb ning taastumine pärast koormust on kiirem. Liikumise üheks suureks eeliseks on inimese kaitsevõime tugevnemine. (Hofmann 2004: 65). Kuna füüsiliselt passiivsete inimestega võrreldes on neil, kes regulaarselt liiguvad väiksem risk haigestuda umbes 20 haigusesse või jõuda nende haiguste haigestumiseelsesse seisundisse. Nimetatud seisundid hõlmavad suure hulga eri elundite haigusi, sealhulgas mõningatesse kõige levinumatesse kroonilistesse haigustesse. (Vuori 2007: 11).
Nüüd ingise keele artikkel! Leia ta link. Tõlgi ja siis saab sissejuhatusse haiguste kohta kirja panna.
The treatment of noncommunicable diseases (NCD), like coronary heart disease or type 2 diabetes mellitus, causes rising costs for the health system. Physical activity is supposed to reduce the risk for these diseases. Results of cross-sectional studies showed that physical activity is associated with better health, and that physical activity could prevent the development of these diseases. The purpose of this review is to summarize existing
evidence for the long-term (>5 years) relationship between physical activity and weight gain, obesity, coronary heart disease, type 2 diabetes mellitus, Alzheimer’s disease and dementia.
1.2 KEHALISE KOORMUSE MÕJU ORGANISMILE
Kehaline koormus muudab meie ainevahetuse intensiivsemaks ja aitab ära kasutada, lammutada ja eemaldada organismile mittesobivaid ja liigses koguses toitaineid, teisiti öeldes aitab vähendada toitumise vigu. Iga organismi organsüsteem on kohandunud kindlate ülesannete täitmisele. Seega mõjutab kehaline koormus organsüsteeme erneval viisil. (Jalak 2007: 22).
Kehaline koormus ja südame – vereringesüsteem
Südame-vereringesüsteemi puhul aeglustub pulss, südamelihaste hapnikutarvidus väheneb ning taastumine pärast koormust on kiirem.
Südame löögisagedus on täiskasvanud inimesel tavaliselt 70–80 lööki/min, treenitud inimesel aga madalam. Südame löögimaht ehk ühe löögiga südame ühest vatsakesest väljapaisatud vere maht on keskmiselt 60 ml, treenitud inimesel võib vastav näit olla üle 100 ml ja süda töötab seetõttu ka aeglasemalt.
Puhkeolekus ja ühesuguse koormuse korral teeb treenitud inimese süda kõvasti vähem tööd kui treenimata süda, kuid maksimaalsel kehalisel koormusel olukord muutub. Kuigi pulsisagedus võib mõlemal tõusta võrdselt, suudab treenitud süda nüüd isegi kuni 2,5 korda enam tööd teha. Kehalisel tööl suureneb nii südame löögisagedus kui löögimaht. Pulss võib tõusta üle 200 löögi / min ja löögimaht 200 ml –ni, südame minutimaht võib seetõttu tõusta aga ligi 10 korda, suurenedes puhkeoleku 3,5 – 4 liitrilt / min kuni 40 liitrini minutis. Seega tagab treenitud inimese südame suurem maht kehalisel koormusel suurema löögimahu ja südame ökonoomsema töö.
Peale koormust taastub treenitud südame puhkeseisund märksa kiiremini kui treenimata südamel, sest taastumisprotsessid toimuvad kiiremini ja efektiivsemalt.
Lisaks toimub kehalisel koormusel ka vere ümberjaotumine organismis. Puhkeseisundis on veri valdavalt kõhuõõne elundites ja laienenud kopsuveenides, kehalisel koormusel aga veresooned ahenevad ja veri suunatakse töötavatesse lihastesse. Kapillaarid on peenikesed veresooned, kus toimubki toitainete ja hapniku üleandmine rakkudele ja elutegevuse jääkainete vastuvõtmine. Organismis on kapillaare ligi 200 miljardit, kuid liikumisvaeguse korral on ligi 90% neist suletud ja tööst väljalülitatud. Regulaarne kehaline koormus kutsub esile kapillaaride arvu suurenemise, et tagada parem verevarustus.